Ajalooringi kevadreis Muhumaale: kirikud ja muistised, sekka muhuritod

Maikuu viimasel nädalavahetusel võttis Ajalooring lõpuks taas ette oma traditsioonilise kevadreisi. Risti-rästi läbi käidud mandrimaa asemel suunduti sel korral kaheks päevaks üle Suure väina Muhu saarele uurima sealse rannarahva omapärast eluolu.

Et väljasõitu polnud vahepealsete katkuaastate tõttu juba kahel kevadel järjest toimunud, leidis nüüd aset isevärki olukord, mil ainsaks kevadreisiveteraniks oli hoopis varasemalt ajaloolasi sõidutanud bussijuht. Pärast maabumist Kuivastus seadis ekspeditsioon oma laagri üles Hellamaa külakeskuses.

Nagu reisidel kombeks, ei jäänud ka sel korral külastamata kohalikud kirikud. Esmalt astuti läbi 13. sajandi keskel rajatud varagooti stiilis Muhu Katariina kirikut. Luterlaste pühakoja külastamise järel astuti läbi ka viie torniga Muhu-Rinsi Neitsi Maria Kaasani pühakuju kirikust, mis rajati 19. sajandi keskpaigas seoses Muhu levinud usuvahetusliikumisega (aastatel 1846–1848 astus õigeusku ligi 70% saare elanikkonnast). Seal võttis ajalooringlased vastu šarmikas kirikuhoidja, kes tutvustas kohalikku koguduseelu ning ka õigeusu kombeid ja ikonograafiat laiemalt. 

Edasi võeti suund Koguva külas asuvasse Muhu Muuseumisse. Säälsamas, kus ristuvad Juhan Smuuli ning “Siin me oleme” tegelaste rajad, kohati giidina Ajalooringi vilistlast, kes esitles saarele iseloomulikku lambalauta, kalaaitu ja käsitöö meistriteoseid. Intrigeeriva üllatusena tuli tõik, et muudatusi kohalike rahvariiete värvis on korduvalt esile kutsunud kaldale uhutud laevade paljaksröövimine.

Rajad viisid ka mitmete arheoloogiamälestise juurde, millest esimeseks oli mõningatel andmetel 11. sajandil rajatud Muhu maalinn, mille kunagine vägevus peegeldus veel tänagi kesk lambakarjamaid laiuvates kobakates muldvallides. Mäla kivikalme andis aga tunnistust veelgi varasemast elutegevusest. 

Seejärel põigati läbi baltisaksa maailmast – jalutuskäik Pädaste mõisa aias, kus nähti 19. sajandi mõisaarhitektuuri ja 21. sajandi põimumisviise. Endistest hobutallidest oli saanud spaa, vankrite asemel kärutasid ringi golfiautod ning kaldaäärsel rohumaal laiutas maandumisplats helikopteritele. Esimese päeva lõpetuseks kaeti üle ka Kuivastu kõrts. Ehkki tänaseks oma uksed sulgenud kõrts enam teelisi kosutavat joogipoolisega kahjuks ei kostita, kustutas arhitektuuri austajate ilujanu maja eeskülge ehtiv 11 dolomiidist toskaana stiilis sambarida.

Teine päev viis Muhu teise õigeusu kiriku juurde Hellamaal, seejärel Lepanina muulile ning samuti kunagisse Piiri raketibaasi, mille ahervaremeid varjava kuumaastiku vahel tehtud puugikorjematka saatis sõjandusteemaline arutelu. Näiteks sai lahendet küsimus, miks kasutas osa baasis asunud Nõukogude õhutõrjesüsteemidest tuumalõhkepeadega rakette – nõnda oli hõlpsam purustada aatompomme kandvate Lääne sõjalennukite hiigelformatsioone.

Seejärel kihutati spontaanse otsuse ajel korraks üle väinatammi Saaremaale uudistama Maasilinna, mille välja kaevatud kivilaed pakkusid tänuväärset varju äkitselt alanud paduvihma eest. Päev lõppes pikniku ja jalutuskäiguga kevadlillerohkel Üügu pangal ning praami peale ei pääsenud keegi enne, kui oli mekkinud värsket suitsukala või muhuritosid.

Mihkel Braun & Hipp Saar

Ajalooringi liikmed

Loe ka Ajalooringi 2022. aasta sügisreisi muljeid.