Ajaloo ja arheoloogia instituudi teadlased Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil
Eesti humanitaarteaduste aastakonverents toimub 8.–10. aprillini Eesti Rahva Muuseumis ja Tartu Ülikoolis ning kannab pealkirja „Hic sunt dracones. Humanitaarsed maailmad“. Allpool toome välja meie instituudi töötajate ja doktorantide ettekanded, paneelid ja ümarlauaarutelud.
Konverentsi plenaarettekandeid saab kuulata ka ERR Novaatori vahendusel. Ester Orase ettekannet biomolekulaarhumanitaaria kasvuvaludest saab jälgida 8. aprillil kl 14 siit.
Biomolekulaarhumanitaaria: kahes maailmas korraga või kahe maailma vahel?
Plenaarettekanne
Teadussuundadevahelist risttolmlemist näivad uurijate endi kõrval väärtustama ka teadusasutused, rahastajad, samuti laiem ühiskondlik huvi. Mis on aga selle uue teadusparadigma kasvuraskused? Kuidas ületada kahe (olemuselt küllalt erineva) teadusmaailma piire? Kas meil on oht jääda nende kahe maailma piirile kinni, või riskime me piire lõhkudes oma teadusidentiteedi kaotamisega? Ja mida me vajame niisuguste sünergiateaduste paremaks toimimiseks? Oma ettekandes kaardistan neid küsimusi biomolekulaararheoloogina, ja kutsun kaasa mõtlema, missugused võiksid olla humanitaaria positsioonid 21. sajandi laiemas teadusmaailmas.
Ester Oras on Tartu Ülikooli arheokeemia professor, kes toimetab igapäevaselt nii keemia kui ajaloo ja arheoloogia instituutides. Ta on Baltikumi esimese ja unikaalse interdistsiplinaarse Archemy labori rajaja, kellel on mitmekülgne rahvusvaheline teadustöökogemus Suurbritanniast, Hollandist, Rootsist ja Taanist. Tema peamiseks uurimissuunaks on biomolekulaarne arheoloogia mineviku toitumise, tervise ja rännete uurimiseks. Lisaks oma igapäevasele teadus- ja õppetööle on ta võtnud oma südameasjaks valdkondadeülese koostöö propageerimise, ning panustab aktiivselt võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse teemalistesse debattidesse. Ester on maineka Swedish Collegium for Advanced Studies Pro Futura programmi stipendiaat ning Euroopa Komisjoni ERC stardigrandi FoodID vastutav täitja.
Vanade tekstide tähtsusest humanitaarias
Ümarlaud
Midagi värsket ei saa luua äralõigatuna traditsioonist – uued kultuurinähtused, arengud ja uurimissuunad toetuvad paratamatult varasematele, kas siis inspiratsiooni või vastandumise kaudu. Varasemate kihistuste ignoreerimine muudab fookuse üha kitsamaks, loob iseendast toituda püüdva ruumi, milles õhku jääb järjest vähemaks. Vanade tekstide lugemine ja mõtestamine loob ukse, mille kaudu ka uuemate perioodide ja kultuurinähtuste uurijad saavad ligipääsu sügavamatele ajalistele kihtidele, pinnale, millele uuem toetub. Kui selle pinna kultiveerimisest loobuda, kukub kokku ka sellele rajatud torn ehk humanitaaria. Meil on praegu tegelikult haruldaselt hea võimalus seda pinda mitte ainult tugevana hoida, vaid ka laiendada, kaasates igasuguseid ajas ja/või ruumis kaugemaid kultuure.
Teemapüstitused:
Hädavajalik võõras: globaliseerunud maailmas on kultuur eri paigus järjest ühetaolisem ning nn teine, mille abil püüda mõista ennast, muutub järjest haruldasemaks. Seda väärtuslikumaks osutuvad vanad tekstid ja kultuurid, kus on teine säilinud ja puutumatu.
Oht stagneeruda tänapäevas: hoolimata meie praeguse lääne kultuuri multikultuursetest ideaalidest kujundame ümber kaanoneid ja õppekavasid lähtuvalt sellest, mis on kooskõlas me praeguste väärtustega. Sellises kontekstis tunduvad need väärtused silmakirjalikud ning tänapäevast humanitaariat ähvardab paradoksaalselt oht sulguda iseendasse ja jääda opereerima ainult oma paradigma sees.
Kolonialistliku ja postkolonialistliku humanitaaria varjuküljed: euroopa kultuur on pikka aega ihaldanud teistsugust ja eksootilist, mille varjuküljeks oli kolonialism. Kas postkolonialistliku disktususe paratamatuks varjuküljeks on isolatsionism ja loobumine püüdest mõista teist?
Disainides pluriversumit
Ettekandepaneel
Ettekanne käsitleb tehiskultuuri kui disainipraktikat, mille eesmärk on luua uusi maailmu – mitte muuta olemasolevat kultuuri, vaid disainida tehislikke kultuurikeskkondi, kus väärtused, suhtemustrid ja tähendused saavad kujuneda teadlikult. Tehiskultuur ongi “eesmärgipäraselt ja tahtlikult loodud kultuuri; eelduste, väärtuste, normide ja artefaktide süsteemi, mis on spetsiaalselt loodud kindla inimrühma tegevuskonteksti kujundamiseks”. Lihtsamalt öeldes on tehiskultuur teadvustatud disainiprojekt, kus inimgrupi jaoks luuakse uus kultuuriline keskkond. Ettekanne küsib, milliseid eetilisi ja ontoloogilisi küsimusi tekitab kultuuride tahtlik disainimine.
Kontaktid, koostöö ja konfrontatsioon. Balti diasporaade kirju maailm Külma sõja ajal
Ettekandepaneel
Ühise kaotatud kodumaa taustal teisenenud suhetekonstellatsioon pakkus võimalusi kontaktideks uuel tasandil ja mitmel moel. Vähe on teadvustatud argi-, nt toidukultuurilisi ühisjooni eesti, läti ja baltisaksa diasporaagruppides, samuti baltisakslaste teatavat ühenduslülilist rolli eestlaste ja lätlaste vahel. Samuti vajavad tähelepanu inimesed, kes liikusid mitme identiteedi vahel.
Paneel keskendub kõigi Balti diasporaade omavahelistele kontaktidele, koostööle ja ühisjoontele, aga ka erinevustele ja erimeelsustele, avades uusi vaatenurki ja avardades seeläbi Balti diasporaa mõistet. Keskne küsimus on, kuidas kujutlus (ühisest) Balti kodumaast, varasemad sidemed ja võõrsil (taas)loodud suhted, traditsioonid ja praktikad võisid kogukondi lähendada või hoopis eemale tõugata, kujundades mitte ainult kujuteldavat kodumaad, vaid ka diasporaade enesepilti ja positsiooni tollases maailmas. Eriti huvipakkuvad on kõikvõimalikud piirialad ja üleminekud.
Ootame ettekandeid, mis käsitlevad näiteks:
kõigi Balti diasporaade erinevaid viise ja praktikaid kodumaa ja traditsioonide hoidmisel, mõtestamisel ja taasloomisel;
omavahelisi puutepunkte, formaalseid koostöövorme ja ühisalgatusi;
mitteametlikke kontakte ja võrgustikke, sh perekondlikke ja isiklikke suhteid;
suhetedünaamikat Balti rahvusgruppide vahel;
ideoloogilise vastasseisu ja geopoliitika mõju kogukondade omavahelistele suhetele;
teoreetilisi käsitlusi diasporaast kui „kirjust maailmast".
Märksõnad: diasporaa, Baltikum, külm sõda, pagulus
Paneeli autorid: Reet Bender (Tartu Ülikool), Olev Liivik (Tartu Ülikool), Marju Luts-Sootak (Tartu Ülikool)
Balti Seltsi Saksamaal (Baltische Gesellschaft in Deutschland) tegevuse eesmärgid on väga hästi kokku võetud ühingu lõpetamise teadaandes aastast 2008: „Meie tegevuse oluline eesmärk seisnes vajaduses apelleerida maailma avalikule arvamusele, et mitte tunnustada Nõukogude Liidu (UdSSR) poolt teostatud Baltimaade annekteerimist, ning tutvustada nende kolme maa ja rahva ajalugu ja kultuurisaavutusi.“ Saksa Liitvabariigi moodustamise järel, 1950. aastate keskpaigas, loodi nelja Baltikumi rahvuse – eestlaste, lätlaste, leedulaste ja baltisakslaste – ühine organisatsioon Balti Selts. Selle tegevust on käsitletud teatud kontekstides (balti korporatsioonide koostöö, õigusteadlaste võrgustikud), kuid märksa vähem on uuritud ühingu asutamist, organisatsioonilist ülesehitust ning Saksamaa-sisest ja rahvusvahelist lobbytööd. Neid aspekte ma oma ettekandes – tuginedes peamiselt arhiiviallikatele ja ajakirjandusele – lähemalt analüüsingi.
Ruumiline keskkond ja heaolu
Ettekandepaneel
Tsaariajal Tallinna rajatud suurtehased muutsid linna ilmet. Nõukogude ajal suurem osa neist kasvas veelgi suuremaks, lisandusid uued tehased või vanadel muutusid funktsioonid ja profiilid: toodi uusi töötajaid ja rajati nende jaoks elamuid jm taristut. Üks märkimisväärsemaid näiteid selles reas oli Dvigateli tehas. Allutatud Nõukogude okupatsiooni vältel NSVLi Keskmise masinaehituse ministeeriumile, sai sellest nn salajase režiimiga suurettevõte, mis panustas kõvasti töötajate heaolu saavutamisse. Ettekandes uurin, kuidas arenes Dvigateli sotsiaalne võrgustik Tallinnas, kuhu kuulusid ühiselamud, kortermajad, spordiklubi, kultuurimaja, lasteaiad, polikliinik jt asutused. Enamjaolt mõjutas tehase ehitustöö tänapäeva mõistes Kesklinna ning Lasnamäge. Deklareeritud väärtused erinesid Dvigateli tegelikust argipäevast, kust ei puudunud halvad olud, korruptsioon, keerulised suhted jne. Tegemist on jätkuva doktoritöö projektiga ning uurimine tugineb arhiiviallikatele ja intervjuudele.
Materiaalse pärandi ja loodusteaduste kohtumispunktid
Ettekandepaneel
Sessioon kutsub kokku eeskätt keskajale ja varauusajale spetsialiseerunud kunstiajaloolasi, arheolooge ja teisi uurijaid, kes soovivad käsitleda materiaalse pärandi uurimist loodusteaduslike meetodite abil või arutleda interdistsiplinaarse koostöö metodoloogiliste ja teoreetilisi aspektide üle. Oodatud on ettekanded, mis võivad käsitleda näiteks:
loodusteaduslike meetodite kasutamist pärandi dateerimisel;
materjalide (nt paekivi, metall, puit, pigment, tekstiil) koostise ja päritolu analüüsi;
tehnoloogiliste ja käsitööoskuste rekonstrueerimist;
konserveerimise ja säilitamisega seotud interdistsiplinaarseid uurimisprojekte;
koostöövõimalusi ja -piiranguid humanitaaride ja loodusteadlaste vahel pärandiuuringutes.
Sessiooni eesmärk on julgustada dialoogi erinevate erialade – kunstiajaloolaste, arheoloogide, konservaatorite, (arheo)keemikute, geoloogide ja teiste teadlaste – vahel, et avada uusi vaatenurki materiaalse pärandi uurimisel ja säilitamisel.
Märksõnad: kunstiajalugu, arheoloogia, loodusteadused, keskaeg, varauusaeg
Paneeli autor: Anu Mänd (Tartu Ülikool)
Ettekanne käsitleb tehiskultuuri kui disainipraktikat, mille eesmärk on luua uusi maailmu – mitte muuta olemasolevat kultuuri, vaid disainida tehislikke kultuurikeskkondi, kus väärtused, suhtemustrid ja tähendused saavad kujuneda teadlikult. Tehiskultuur ongi “eesmärgipäraselt ja tahtlikult loodud kultuuri; eelduste, väärtuste, normide ja artefaktide süsteemi, mis on spetsiaalselt loodud kindla inimrühma tegevuskonteksti kujundamiseks”. Lihtsamalt öeldes on tehiskultuur teadvustatud disainiprojekt, kus inimgrupi jaoks luuakse uus kultuuriline keskkond. Ettekanne küsib, milliseid eetilisi ja ontoloogilisi küsimusi tekitab kultuuride tahtlik disainimine.
Naiste ajalugu maailmade vahel: äärealad, vaikused ja uued väljakutsed, 1. osa
Ettekandepaneel
Paneeli on oodatud ettekanded, mis tegelevad naisajaloo ja naisliikumise ajaloo uurimisega. Võib esitada uusi andmeid naiste kõrghariduses, tööturul ja üleüldse ühiskonnas osalemise kohta; valgustada konkreetselt naisühenduste ja naisõigusliku mõtte ajalugu; pakkuda välja uusi tõlgendusi naiskirjanike, -kunstnike jm loomingule ning siduda seda vastavate valdkondade peavoolu või kaanoniga, uurida naiste eraelu, emadust, seksuaalsust ning neid kogemusi, mis on jäänud ajalookirjutuse peavoolust välja. Eesmärgiks ongi niisuguste huvidega uurijad kokku tuua ja ühtlasi seada suunda tulevikuks.
Märksõnad: naisajalugu; sotsiaalajalugu; soouuringud; kirjandusteadus; kunstiajalugu
Paneeli autorid: Janet Laidla (Tartu Ülikool), Irina Paert (Tartu Ülikool), Johanna Ross (Tallinna Ülikool)
1999. aastal ilmunud kogumik “Vita academica, vita feminea” lõi põhja naiste kõrghariduse ajaloo uurimisele Eestis. Uurimisprojekti “Naised Tartu ülikoolis 1919. aastani" raames digiteeritud Tartu keiserliku ülikooli isikutoimikute valguses on ilmnenud mitmeid uusi nüansse naiste kõrghariduse ajaloos. Sirje Tamuli artiklid kõrgharidust taotlevate naiste kohta annavad esmast teavet nende usulise kuuluvuse, rahvuse, sotsiaalse ja geograafilise päritolu kohta. Käesoleva ettekande rõhuasetuseks on senisest detailsemalt vaadelda naiste geograafilist päritolu ja akadeemilist migratsiooni. Selliselt on kavas avada impeeriumi erinevate piirkondade (ja eriti selle äärealade) omavahelisi kontakte. Arvestades naiste järjest laienenud võimalusi saada kõrgharidust Vene keisririigis tasub küsida, miks valiti selle omandamiseks just Tartu.
Ettekandes uurin, kuidas põimusid naiste töö- ja eraelu teemad 20. sajandi Eestis eluloolises kirjutuses ning mil viisil kajastub elulugudes „teine vahetus“ – palgatööle lisanduv nähtamatu kodu-, hooldus- ja emotsionaalne töö. Allikana kasutan EKLA fondi 350 naiste, kelle elu haarab nii iseseisvusaja, Nõukogude perioodi kui taasiseseisvumise aja, elulugusid. Fookuses on palgatöö, karjäärivalikute ja majandusliku toimetuleku seosed abielu, emaduse ja peresuhetega. Metodoloogiliselt toetun eluloo- ja soouurimuse teooriatele ning narratiivianalüüsile, pöörates tähelepanu ka vaikimisele ja metafoorilisele keelele. Uurin, kas kodust tegevust mõisteti töö, moraalse kohustuse või iseenesest mõistetavate soorollidena; millal tajuti palgatööd vabanemise, millal lisakoormusena; milliseid hinnanguid naised retrospektiivselt oma elulugudes nendele teemadele omistasid.
Kes kuulub sisse? Kes jääb välja? Arhiivid, muuseumid ja teised maailmad, 1. osa
Ettekandepaneel
Paneel uurib piirialasid ja üleminekuid: milliste väärtuste ja praktikate kaudu kujundatakse teadmuse ja pärandi maailmu? Kuidas erinevad teadusharud – arhiivindus, museoloogia, digihumanitaaria ja pärandiuurimus – aitavad mõista nii „ametlikke“ kui ka varjatud maailmu? Kuidas toimivad narmad ja hallid tsoonid, kus materiaalsed, digitaalsed ja kogukondlikud kihistused kattuvad või vastanduvad?
Paneel kutsub esinema teadlasi ja praktikuid, kes käsitlevad järgmisi teemasid (näited, mitte piiratud):
Arhiivinduse perspektiiv: kuidas valikuprotsessid (säilitamine, hävitamine, üleandmine) kujundavad seda, kes jääb „arhiivimaailma“ sisse või välja? Millised on marginaalsete või katkiste dokumentide rollid?
Museoloogiline vaade: kuidas muuseumid määratlevad kogumise ja interpreteerimise kaudu, millised lood kuuluvad „nähtavasse maailma“? Milliseid pingekohti tekib kollektsioonide ja kogukondade vahel?
Kultuuripärandi digitaliseerimine: kuidas digitaalsed tööriistad ja platvormid laiendavad piire, kaasavad seni nähtamatuid "hääli" või loovad uusi välistusi?
Piirialade kogemused: nt kuidas rahvusvähemuste, kohalike kogukondade või alternatiivsete teadmiste süsteemid suhestuvad institutsionaalsete arhiivide ja muuseumidega.
Teoreetilised ja praktilised käsitlused: millised kultuuriteoreetilised mudelid aitavad mõtestada maailmade vahelisi liikumisi ja üleminekuid? Kuidas luuakse „oma“ ja „võõra“ maailmu? Millised on praktikad (nt osalusprojektid jm) aitavad ületada sisse- ja väljaarvamise piire?
Märksõnad: arhiivindus, museoloogia, kogukonnad, piirialad, kultuuripärandi digitaliseerimine
Paneeli autorid: Aigi Rahi-Tamm (Tartu Ülikool), Kurmo Konsa (Tartu Ülikool), Mariann Raisma (Tartu Ülikool), Sven Lepa (Rahvusarhiiv), Hanna-Riin Karu (Tartu Ülikool), Katariin Sofia Päts (Tartu Ülikool)
Eesti on küll territooriumilt ja rahvaarvult väike, ent sellest hoolimata on meil piirkonniti suured kultuurilised erinevused. Seetõttu omab Eesti kultuuriloos suure pildi mõistmiseks olulist rolli kohalik (mälu)tasand. Seoses kiire linnastumisega, hakkab erisusi aina vähemaks jääma. Linnas on elutempo teine, rõhk enam materiaalsel ja side juurtega ning mäluga nõrgeneb. Käesolev ettekanne tugineb Kihnu muuseumi ja ajaloolase kaheaastasel koostööl kogukonna suulise ning esemelise pärandi kogumisel. Koostööprojekti raames kerkis üles mitmeid teemasid: kuidas teha nähtavaks ääreala hääled? Kas muuseumid vajavad ellujäämiseks ning pärandi korjamiseks lisaks materjaalsele abile ka erialast sisulist nõustamist? Kas toetused ja koostööd on alati positiivse mõjuga kohalikule kogukonnale ning pärandi säilitamisele? Millised on väikese kogukonna probleemid, millega tuleb igapäevaselt kohalikul muuseumil silmitsi seista?
Kes kuulub sisse? Kes jääb välja? Arhiivid, muuseumid ja teised maailmad, 2. osa
Ettekandepaneel
Paneel uurib piirialasid ja üleminekuid: milliste väärtuste ja praktikate kaudu kujundatakse teadmuse ja pärandi maailmu? Kuidas erinevad teadusharud – arhiivindus, museoloogia, digihumanitaaria ja pärandiuurimus – aitavad mõista nii „ametlikke“ kui ka varjatud maailmu? Kuidas toimivad narmad ja hallid tsoonid, kus materiaalsed, digitaalsed ja kogukondlikud kihistused kattuvad või vastanduvad?
Paneel kutsub esinema teadlasi ja praktikuid, kes käsitlevad järgmisi teemasid (näited, mitte piiratud):
Arhiivinduse perspektiiv: kuidas valikuprotsessid (säilitamine, hävitamine, üleandmine) kujundavad seda, kes jääb „arhiivimaailma“ sisse või välja? Millised on marginaalsete või katkiste dokumentide rollid?
Museoloogiline vaade: kuidas muuseumid määratlevad kogumise ja interpreteerimise kaudu, millised lood kuuluvad „nähtavasse maailma“? Milliseid pingekohti tekib kollektsioonide ja kogukondade vahel?
Kultuuripärandi digitaliseerimine: kuidas digitaalsed tööriistad ja platvormid laiendavad piire, kaasavad seni nähtamatuid "hääli" või loovad uusi välistusi?
Piirialade kogemused: nt kuidas rahvusvähemuste, kohalike kogukondade või alternatiivsete teadmiste süsteemid suhestuvad institutsionaalsete arhiivide ja muuseumidega.
Teoreetilised ja praktilised käsitlused: millised kultuuriteoreetilised mudelid aitavad mõtestada maailmade vahelisi liikumisi ja üleminekuid? Kuidas luuakse „oma“ ja „võõra“ maailmu? Millised on praktikad (nt osalusprojektid jm) aitavad ületada sisse- ja väljaarvamise piire?
Märksõnad: arhiivindus, museoloogia, kogukonnad, piirialad, kultuuripärandi digitaliseerimine
Paneeli autorid: Aigi Rahi-Tamm (Tartu Ülikool), Kurmo Konsa (Tartu Ülikool), Mariann Raisma (Tartu Ülikool), Sven Lepa (Rahvusarhiiv), Hanna-Riin Karu (Tartu Ülikool), Katariin Sofia Päts (Tartu Ülikool)
Võõrsile sattunud inimeste suhted kodumaa ja asukohamaaga on läbi ajaloo olnud keerukad. Kui uurida eestlaste kodumaalt võõrsile suundumisi, põgenemisi ja sundviimisi 20. sajandil pikemal aegreal, joonistuvad välja eripalgelised „oma ja võõra“ murekohad, mis panevad meid esitama küsimusi kohanemise (kohanematuse) ja võõristuse kestlikkuse kohta, vastasseisude tahtlikust tekitamisest erinevate sotsiaalsete gruppide vahel ning probleemide lahendamise vajalikkusest riiklikul tasandil. Kodumaa külastamine ja naasmine kodumaale, taaskohtumised siin või võõrsil, on vaid mõned näited nähtustest, milles avalduvad kogukondade "lahku kasvamised" ja selle haavad. Läheneme neile valukohtadele kolme kogukonna (optandid, nõukogude perioodil küüditatud ja 1944. a põgenikud) näitel, et hinnata kuidas on probleemseid olukordi ja isikuid võimalik uurida ning kuivõrd on kahtlustuste ja võõristuse vari neid „välja jätnud“ arhiividest või käsitlustest?
Juba paari aastakümne eest liikusid Rahvusarhiivi ja teiste Eesti avalike arhiivide otsiabid paberilt veebi ning üha kasvav kogus säilikuid on arhiivist eemalt digitaalselt kasutatavad. Sellega võib meie arhiivides hoitava pärandi kasutusmugavust kiita. Samas on põhiosa arhiivides hoitavast teabest jätkuvalt peidus tihti üldsõnaliste pealkirjade taga. Järgmine kvantitatiivne hüpe arhiiviandmete otsitavuse tõstmisel on järjest reaalsemaks muutumas – seda tänu ühisloomeprojektidele, eriti aga tekstituvastuse üha laienevale rakendamisele arhiivides. Kuid mida tähendab kvantitatiivne hüpe andmete kvaliteedile? Millistel eeldustel on uued meetodid arhiivides rakendatavad? Millisele arhiivikasutajale on lahendused suunatud ning millest teistele sihtrühmadele vajaka jääb?
Maailmapildi loomine 17-19. saj Eesti- ja Liivimaa haridusasutustes, 2. osa
Ettekandepaneel
Tänast Tartu Ülikooli mõistetakse 1919. aasta 1. detsembril loodud Eesti Vabariigi rahvusülikoolina, mis on samas asutatud samas 1632. aastal. Taoline enesemääratlus on kontseptuaalne, võimaldades ülikooli omalukku paindlikult kaasata traditsioone ja rituaale õppeasutuse erinevatest ajajärkudest. Näiteks rahvusülikooli iga-aastane „traditsiooniline“ üliõpilaste tõrvikurongkäik pärineb hoopis keiserliku ülikooli algusperioodi (saksa) buršide vivat-protsessioonist. Traditsioonid loovad ja kinni(s)tavad ülikooli akadeemilist maailma mitte vähem kui õppe- ja teadustöö või institutsionaalne areng. Kuid ometi on sellele vähe tähelepanu pööratud. Tartu ülikooli traditsioone vaadeldakse enamasti „asjana iseeneses“, juurdlemata nende olemuse ja kujunemisloo üle, ehkki mõni neist (nt tõrvikurongkäigud) on püsinud läbi ülikooli „ajastute“ juba üle 200 aasta. Ettekandes vaatlen Tartu ülikooli pidustuste traditsioone, sidudes need laiema Euroopa akadeemilise (Saksamaa, Skandinaavia) kombestikuga.
Nimed keeles, kultuuris, maailmas
Ettekandepaneel
Oleme harjunud lääneühiskonna isikunimede puhul nimejärjega eesnimi.NOM + perekonnanimi.NOM. See pole aga pole Eestis põline nimejärg, kus XIX sajandi alguseni oli kasutusel vastupidine nimejärg (lisanimi.GEN + eesnimi.NOM). Paljudes idaühiskonna maades on nimejärg siiani vastupidine (perekonnanimi.NOM + eesnimi.NOM). Püstitasin hüpoteesi, et nimejärg kajastab ühiskonnatüüpi: olenevalt sellest, kas esikohal on grupi või indiviidi nimi, on vastavas ühiskonnas olulisemad grupi või indiviidi huvid. Samuti uurisin, kas sõnajärg (omadussõna + nimisõna või vastupidi) on mõjutanud nimejärge. Kasutades kolmikvõrdlust - nimejärg, sõnajärg, ühiskonnatüüp - selgus, et indiviidi huvidele orienteeritud ühiskondades on grupinimi esikohal väga harva, kollektivistlikes ühiskondades aga palju sagedanimi ning vastupidi. Sõnajärjel oli nimejärjele aga väiksem mõju. Eesti puhul võib ka oletada, et nimejärje inversioon aitas kaasa talupoegade emantsipeerumisele pärast pärisorjuse kaotamist.
Humanitaaria piirid ja piiritu teadus
Ümarlaud
Humanitaaride jaoks on piiride tõmbamine ja enesekirjeldus üks teaduse keskseid küsimusi. Sealjuures on neile omane mõista, et ühte nähtust saab kirjeldada mitmest, vahel isegi vastandlikust või tõlkimatust vaatepunktist. Jüri Lotmani järgi on just sellistes tõlkimatuse olukordades ühise keele otsimine kõige viljakam – see loob uusi teadmisi ja avab koostöövõimalusi.
Eri valdkondade teadlasi kaasavas ümarlauas küsime: kuidas ületada hirmupiire ja alaväärsuskomplekse, mis on seotud humanitaaria kasulikkuse või positsiooniga teadushierarhias? Selle asemel, et küsida, milleks meile humanitaarteadlased või loodusteadlased, keskendume küsimusele: milleks tänasele maailmale üldse teadlased ja kuidas teadust üheskoos (paremini) teha? Uurime, milliseid koostööpunkte ja erisusi näevad sotsiaal, loodus- ja täppisteaduste esindajad humanitaarteadustega ning mida humanitaarid ootavad ja vajavad teistelt teadlastelt.
Ümarlaua eesmärk on ületada piire distsipliinide ja teadlaste vahel, et paremini mõista mida me koostoimimiseks üksteiselt vajame ja milliseid kitsaskohti koostoimes tajume. Loodame, et ümarlauast kasvavad välja konkreetsed ettevõtmised teadusprojektide, ühisartiklite, kaasjuhendamiste ja tulevikuvisioonide loomise näol.
Loe veel sarnaseid uudiseid
