Baltikum ida ja lääne vahel. 16. Balti uuringute konverents

19.05.2025
Peterhouse College siseõu. Peterhouse on vanim Cambridge’i kolledž, rajatud 1284.
Autor: Mann Loper

24.–26. aprillil toimus Cambridge’i ülikoolis seni suurima osavõtuga Balti uuringute konverents Euroopas. Ühtlasi oli see minu jaoks seni suurim konverents, millest olen osa võtnud ning suurepärane võimalus külastada kaunist Cambridge linna.

Kuna lühiülevaade konverentsist, seal osalenud instituudi töötajaist ja nende ettekandeteemadest on juba instituudi lehelt leitav siit (Baltikum ida ja lääne vahel – muljeid 16. Balti uuringute konverentsilt Cambridge’is | Tartu Ülikool), keskendun järgnevalt enda muljetele.

Konverentsil osalejaid oli rekordiliselt kuussada, toimus kolm kaalukat plenaarloengut ja üheksasse sessiooni jaotatud sada kakskümmend üheksa ettekandepaneeliga või ümarlauda. Seega oli üks keerukamaid ülesandeid valida need ettekanded, mida kuulamas käia. Igal juhul tagas programm tiheda päevakava, ning et ettekanded toimusid mitmes hoones, siis ka piisavalt liikumist sinna vahele.

Esimene ümarlaud esitas küsimuse, kas Balti - või laiemalt, Läänemere regiooni - uurimine on oma arengus taas ristteele jõudnud. Samas on see piirkond alati ristumiskoht olnud. Piiriala, põrkumiste ja kohtumiste ning sünteesi territoorium. Korduvalt suurriikide äärealaks olemine teeb Balti uuringud küll perifeerseks, kuid samas võib nõustuda ka Alexander Drosti (Greifswaldi Ülikool) öelduga, et Läänemere regioon on praegu (taas) kõrgendatud tähelepanu all. Selles mõttes vist ei saa täituda president Toomas Hendrik Ilvese kunagine soov, et Eesti võiks olla igav põhjamaa. Me lihtsalt paikneme geopoliitiliselt liiga põnevas kohas.

Ümarlaual, kuidas Balti uuringuid vähem perifeerseks teha, kõlas väga erinevaid mõtteid. Arutelule, on meil vaja rohkem Balti teemasid kajastavaid traditsioonilise meedia käsitlusi, või hoopis blogisid ja taskuhäälinguid, ei olegi ilmselt ühest vastust. Arvan, et praegusel tõejärgsel, informatsioonisõdade ja meediapildi killustumise ja mullistumise ajal tähendab edukas teaduskommunikatsioon eelkõige pidevat kohandumist ja suurt paindlikkust, et olla häälekas seal, kus parasjagu kuulatakse.

Minu ettekanne, milles kõrvutasin Eesti ja Läti ajalooõpetust ja peamiselt ajaloo õpikuid sõdadevahelisel perioodil, toimus laupäeva hommikul. Asjaolu, et selles paneelis oli ettekandeid kolm ja et olin paigutatud oma ala ekspertide vahele, tegi ainult rõõmu. Jätkus aega kahekümneminutiliseks ettekandeks ja ehkki mitte ammendavaks, kuid sisukaks aruteluks. Detlef Henning (Nordost-Institut) käsitles Läti historiograafiat 1880-2018, tutvustades äsja ilmunud monograafiat (Henning. Geschichte der lettischen Geschichtsschreibung. Vom 19. Jahrhundert bis zur Gegenwart, 2025). Per Bolin (Södertörni Ülikool), kes on enne pikalt tegelenud Läti ülikooli uurimisega, käsitles ajalooliste mälestiste määramist, säilitamist ja kontrolli Lätis 1920-1940. Kuna kõik ettekanded käsitlesid vähemalt osaliselt Lätit ja kas tervikuna või arvestatavas osas sõdadevahelist perioodi, kõlas paneel temaatiliselt kokku.

Lisaks huvitavatele ettekannetele pakkus konverents hulgaliselt võimalusi kohvipausi, lõuna või ühise õhtusöögi kõrvale huvitavamaid teemasid edasi arutada, luua uusi kontakte ja tervitada juba varasematelt kohtumiselt tuttavaid. Ja nagu eelnevaltki öeldud – tihtipeale on välismaised konverentsid need, kus kohtuda teiste Eesti teadlastega, kellega igapäevaselt kokku ei puutu.