Berni Ülikoolis ENLIGHTI võrgustiku kohtumisel oli fookuses kestlikkuse diskursus arheoloogias

Berni Ülikoolis toimus ENLIGHTi võrgustiku EASE (Archaeologies of Sustainable Environments) töötoa raames rahvusvaheline ENLIGHTi ülikoolide vaheline koostöö tugevdamisele orienteeritud kohtumine. Selle põhiteema oli kestlikkuse diskursus arheoloogias ning selle edasi andmine ühiskonnale laiemalt.

Uppsala, Groningeni ja Berni ülikoolide poolt algatatud EASE võrgustik keskendub pikaajalistele inimese ja keskkonna vahelistele suhetele, sealhulgas kliima ajaloole, toidu tootmisele, tehnoloogiale, asustusele ja taristule, ning püüab siduda arheoloogilist teadmust tänapäevaste kestlikkuse probleemidega. Keskseks teemaks on arheoloogide võimalik panus tänapäeva ühiskondlikesse aruteludesse kestlikkuse, sh ressursside kasutuse ja keskkonnamuutuste teemal ning milline on arheoloogilise vaate väärtus tänapäevaste probleemide mõtestamisel.

Töötoa ettekanded käsitlesid kestlikkust arheoloogias nii teoreetilisest kui ka praktilisest vaatenurgast. Marco Hostettler andis avasõnas ülevaate kestlikkuse mõistest arheoloogias ning selle seostest tänapäeva ühiskondlike väljakutsetega. Mitmed ettekanded põhinesid juhtumiuuringutel, mis käsitlesid näiteks eelajaloolist loomakasvatust, maakasutuse muutusi, vee kättesaadavust, põllumajandust ja taristut kliimamuutuste tingimustes ning haavatavaid maastikke. Samuti arutati arheoloogia seoseid ÜRO säästva arengu eesmärkidega, kultuuripärandi kaitset, kestlikkuse õpetamist ning arheoloogilise teadmise rolli poliitikakujundamises ja ühiskonnas laiemalt.

Tartu Ülikooli esindas Kaarel Sikk, kes tegi kirjandusepõhise ülevaate kestlikkuse mõistest arheoloogilises kirjanduses ning selle edasiandmist ühiskonnas. Ettekanne oli üles ehitatud suurte keelemudelite põhise eksperimendina eesmärgiga uurida, kuidas tehisarul põhinevad tööriistad võiksid toetada kestlikkuse uurimist ning muid pool-automatiseeritud teadusprotsesse. Lisaks mitmekülgsele kestlikkuse termini kasutusele, nt ökosüsteemide mineviku õppetunnid, turismi ja kultuuripärandi kestlikkus jm kategooriad, käsitles ettekanne ka erinevaid arheoloogia väljundeid nagu lood mineviku katastroofidest, pikaajalised inimese-keskkonna suhete andmestikud ning transdistsiplinaarse potentsiaaliga mudelid. Ettekandest ilmnes ka, et arheoloogia on unikaalne valdkond pool-automatiseeritud teadusprotsesside katsetamiseks, kuna distsipliin ühendab pikaajalist humanitaarset traditsiooni eriilmeliste andmestikega, pikaajalisi protsesse ning tugevat tõlgenduslikku komponenti.