Eesti arheoloogid aitavad kokku koguda ja digitaliseerida Saueri jõe oru neoliitilisi kivikirveid

2026. aasta juunikuus käisime Tartu ülikooli arheoloogidega Luksemburgis seoses projektiga „Black axes: digital heritage“. Selle eesmärgiks oli kokku koguda ja digitaliseerida andmed seoses neoliitiliste kivikirveste leidudega Luksemburgi Saueri jõe orust. Tuhanded kirved on mitmekümne aasta jooksul põldudelt kokku korjatud, kuid neid pole siiani piisavalt uuritud. Koostöös Tartu ülikooli ja Luksemburgi Eelajaloolise Seltsiga (Société Préhistorique Luxembourgeoise) on projekti sihiks koondada andmed harrastusarheoloogi Joseph Herri kogudest ARHUT-i andmebaasi, et teha need kättesaadavaks tulevastele uurijatele.

Veetsime juunis kaks nädalat Ida-Luksemburgis Müllerthalis, et lähemalt tutvuda kohalike leidudega. Selle aja jooksul oli mul võimalus käsitleda üle 500 kivikirve, neid mõõtes, kaaludes ja dokumenteerides. Seeläbi õppisin tundma nende erinevaid töötlusjärke, kirveste toormaterjali ja valmistamise tehnoloogiat ning märkama erinevaid kasutusjälgi. Töö juures juhendasid mind kohalikud uurijad Denise Leesch Luksemburgi Eelajaloolisest Seltsist ja Raoul Topi, kes peamiselt tegeles kirveste pildistamisega. Lisaks kirveste uurimisele saime proovida liitiliste jooniste tegemist, tutvuda neoliitiliste tulekiviesemete ning mõistatuslike kirvelaadsete esemetega, mille otstarve ei ole veel selgunud.

Käisime ka maastikul vaatamas neid paiku, kust harrastusarheoloogid aastate jooksul leide korjanud on ning leidsime hulgaliselt toormaterjali eksperimentaalsete kirveste valmistamiseks. Suurt avastamisrõõmu tekitas töötlusjärgus kivikirve tükk, mille meie projekti terase pilguga vabatahtlik maisipõllult üles korjas. Selle projekti etapi lõpetasime eksperimentaalarheoloogia päevaga, kus proovisime ise kivikirve valmistamist, et saada aimu, kuidas võidi seda tuhandeid aastaid tagasi ja mida see protsess täpsemalt endast kujutab. Töö nõudis täpsust, aega ja kannatlikkust ning näitas uuel moel, kui osavad võisid need kiviajal elanud inimesed olla, kes igapäevaselt selliseid tööriistu valmistasid.

Kahenädalase koolituse tegi minu jaoks eriti väärtuslikuks uute oskuste ja teadmiste omandamise kõrval tutvumine Luksemburgi kohalike inimeste, sealse arheoloogiamaastiku ja rikkaliku, ent vähevõitu uuritud esiajalooga. Olles ise ka kunagi Luksemburgis elanud, oli eriti huvitav kokku puutuda riigi minevikuga hoopis teisel moel, kui ammustes kooli ajalootundides. Projektis osalemine ja mitmetuhande aasta vanuste tööriistade uurimine äratas erilist lugupidamist ja huvi meie kaugete esivanemate käeliste oskuste ja mõttemaailma vastu.