Eesti Raamatu Aasta tõi nii uut lugemist ajalookirjanduse huvilistele kui ka tunnustusi autoritele
14. märtsil 2026 lõpeb 30. jaanuaril 2025 alanud Eesti Raamatu Aasta, millega tähistatakse 500 aasta möödumist esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Selle aja jooksul on ilmunud raamatuid ja ajakirju nii arheoloogidelt kui ka ajaloolastelt ning kätte on jagatud ka mõned tunnustused.
Tunnustused:
- külalisprofessor Mart Kuldkepp pälvis Jaan Krossi nimelise auhinna raamatu „Põhjamaine Eesti: Rahvusriigi sünd“ (2024) eest (kirjastus Varrak);
- 2024. aastal ilmunud parimaks eestikeelseks kõrgkooliõpikuks tunnistati „Materjalid arheoloogias“, õpiku koostaja Kristiina Johanson ja toimetaja Riina Rammo (Tartu Ülikooli Kirjastus);
- Olev Liiviku raamat „Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941–1949“ valiti 2025. aasta 25 kauneima Eesti raamatu hulka (kujundaja: Asko Künnap, väljaandja: Eesti Mälu Instituut).
Samuti väärib esiletõstmist, et meie teadlaste sõna jõuab ka rahvusvahelisele n-ö areenile. 2025. aasta veebruaris ilmus „The Oxford Handbook of Mesolithic Europe“, mis pakub esimest terviklikku ülevaadet Euroopa mesoliitikumi rikkalikust arheoloogiast, mille kokkupanemisse panustasid kümned juhtivad teadlased kogu kontinendilt, toimetajad: Liv Nilsson Stutz, Rita Peyroteo Stjerna ja Mari Tõrv. Samuti ei saa mainimata jätta 2025. aasta maikuus ilmunud raamatut „Medieval Livonia“, mis annab tervikliku teadusliku ülevaate keskaegse Liivimaa ajaloost ning teeb Eesti ja Läti alade ajaloo esmakordselt kättesaadavaks laiale rahvusvahelisele lugejaskonnale, koostajad Anti Selart ja Alan V. Murray. Lisaks kandideerib see teos ka Eesti Teaduste Akadeemia humanitaarteaduste aastapreemiale.
2026:
Märtsi alguses ilmus kolmas raamat kümneköiteliseks kavandatud sarjast „Sõja ja rahu vahel“ pealkirjaga „Metsavendlus: vastupanu Nõukogude okupatsioonivõimule“. Raamat käsitseb eesti rahva, Eesti riikluse ja eesti meeste saatust Teises maailmasõjas ja pärast seda. Käesolev köide on temaatilises üldjärjestuses kaheksas ning selles keskendutakse üheksa autori koostöös Eesti metsavendlusele ja Teise maailmasõja järgsele vastupanuliikumisele. Köite esimeses peatükis arutletakse metsavendluse ja metsavendade olemuse üle. Teises peatükis avatakse lugejatele sõjajärgse vastupanu kujunemise eeldusi ja asjaolusid, mis mõjutasid seda sõja aastatel. Kolmas osa vaatleb metsavendluse algetappi pärast lahingute lõppu Eestis ning analüüsib vastupanuvõitluse organisatsioonilist ettevalmistust. Neljas peatükk annab ülevaate Nõukogude okupatsioonivõimude võitlusest meie rahvusliku vastupanuvõitlusega alates maa vallutamisest 1944. aasta sügisel kuni aktiivse vastupanu raugemiseni 1950. aastate lõpus pärast aastatepikkusi repressioone. Viiendas peatükis tuuakse lugejateni avaram vaade metsavendade liikumisele. Autorid: Peeter Kaasik, Pearu Kuusk, Tõnu Tannberg, Meelis Saueauk, Mauri Kiudsoo, Kadi Kindma, Tiit Noormets, Valdur Ohmann, Martin Andreller. Köite toimetajad: Toomas Hiio, Meelis Saueauk; sarja peatoimetaja Meelis Maripuu. Kirjastus: Eesti Mälu Instituut. Loe lähemalt siit.
Kogumik „Oma või võõras? Artikleid Eesti ajaloost 13. sajandil“ sisaldab kümme artiklit, mis jaotuvad teemaplokkidesse „Inimene ja ühiskond“, „Linnused ja keskused“ ning „Raha ja raud“. Kui 2003. aastal ilmunud kogumik „Eesti aastal 1200“ keskendub muinasühiskonnale selle lõppjärgus, siis nüüd on vaatluse all nii muinasaja lõpp kui ka 13. sajandi vältel Eestis toimunud muutumised. Raamat on mõeldud laiale ajaloo- ja kultuurihuvilisele lugejaskonnale. Teose koostajad ja toimetajad on Ivar Leimus (Eesti Ajaloomuuseum), Marika Mägi (Tallinna Ülikool) ja Heiki Valk (Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut). Loe lähemalt siit.
Ilmus Ülle Tamla 75. sünnipäevale pühendatud raamat „Asjade ilu, uurimise võlu. Viisteist uurimust ilusatest asjadest Ülle Tamla auks“ (Muinasaja teadus, 31). Peavarahoidjana hoolitses Ülle Tamla arheoloogilise leiumaterjali säilitamise ja selle uurijatele kättesaadavaks tegemise eest, uurijana juhatas arheoloogilisi kaevamisi paljudel erinevatel muististel. Toimetajad Valter Lang, Heidi Luik, Erik Russow. Ülle Tamla juubeliks on sõbrad ja kolleegid kokku pannud viieteistkümnest artiklist koosneva raamatu, milles käsitletakse arheoloogia erinevaid teemasid. Loe lähemalt siit.
Ilmunud on sarja „Võimukeskused“ uus raamat pealkirjaga „Tallinna piiskopkond, 1219–1565. Lundi sufragaan Liivimaal“. Autorid on Mihkel Mäesalu, Koit Rikson, Monika Reppo, Madis Maasing, Villu Kadakas, Aldur Vunk. Teoses kirjeldatakse tülisid ja Tallinna piiskopi positsiooni keskaegses maailmas, k.a lühikest aega eksisteerinud Virumaa piiskopkonda, mis lõppeks ühendati Tallinnaga. Lisaks sellele avame ka kahe Tallinna piiskoppide ehitatud linnuse – Kiviloo ja Porkuni – ja Toompeal asunud piiskopipalee lood. Tekste saadavad kaardid ja illustratsioonid. Loe lähemalt kirjastuse kodulehelt.
Ajalookultuuri ajakirja Tuna värske number on ilmunud. Teise maailmasõja järgsetest massirepressioonidest tehakse sel korral juttu intervjuus Tartu Ülikooli arhiivinduse professori Aigi Rahi-Tammega. Seekordses ajakirjas kirjutavad Marten Seppel („Vallakohtute kaotamine Eestimaal 1816. aastal“), Eero Medijainen („Eesti, Poola ja tunnustamiseküsimus 1918–1921“; „In memoriam. Heino Arumäe. Ühist teed meenutades“) ja Aivar Kriiska („Bali veetemplid ja riisipõllud: UNESCO maailmapärandil ja selle ümber“) jpt. TUNA toimetaja on Madis Maasing ja peatoimetaja Helen Rohtmets-Aasa. Loe lähemalt siit.
Ajaloolise Ajakirja 2025. aasta teisest numbrist leiab lugeja kaks käsitlust. Peeter Kaasik kirjutab 1941. aasta kevadkülvist ning Kurmo Konsa digitaalse kultuuripärandi autentsuse tagamisest. Lisaks on numbris kaks põhjalikku arvustust. Madis Maasing analüüsib Henrike Bolte mahukat käsitlust „Bischofserhebungen und geistliche Landesherrschaften im spätmittelalterlichen Livland: Dorpat – Ösel – Kurland“ ning Jaan Undusk Kadi Kähär-Petersoni 2025. aastal kaitstud doktoriväitekirja „Garlieb Merkel’s Political Thought: A Baltic Perspective on Enlightenment“. Alates 2025. aastast ilmub Ajalooline Ajakiri kaks korda aastas. Ajakirjaga saab peagi tutvuda ka Ajaloolise Ajakirja kodulehel.
Ilmunud on ajakirja Baltic Journal of Art History uus number. Ajakirja viimase numbri avatekstis analüüsib Soome kunstiteadlane dr Janika Aho Rymättylä kiriku (Soome) 1514. aastast pärinevaid hiliskeskaegseid seinamaalinguid. Värskes numbris kirjutavad ka Elis Pärn, Saksa kultuuriloolane Dorothee von Kügelgen, Kurmo Konsa ning Greete Margna (Tiigiste). Kunstiajaloo osakonna nooremteadur Elis Pärn tutvustab artiklis „Collecting Pieces of History: The Latest Discoveries of Estonian Manorial Architecture from the City of Marburg“ oma 2024. aastal Herderi Instituudis tehtud uurimistöö tulemusi. TÜ arhiivinduse kaasprofessor Kurmo Konsa arutleb artiklis „Photography and Heritage Documentation“, kuidas fotograafia mõjutab meie suhestumist minevikuga, kujundab arusaamu minevikust ning taasloob seda tänapäevas. Loe lähemalt siit.
2026. aasta jaanuaris jõudis lugejateni taas Tartu Ülikooli arheoloogia osakonna populaarteadusliku ajakirja Tutulus uus sisukas number, mis võttis kokku arheoloogia-aasta uudised. 2025. aasta numbris kirjutatakse 20. sajandi arheoloogiast ja sõjapõgenike laagrist, hobiotsija rõõmudest ja tehisaru kasutamisest. Lugeda saab tökati närimisest kiviajal, ühest Eesti vanimast tekstiilileiust, pühast odast. Tavapäraselt käsitletakse mineviku inimeste rasket elu, mil tuli kokku puutuda katku ja krooniliste põletikega. Aastakirjast leiab ka iga-aastase välitööde ülevaate ja uute arheoloogiaraamatute tutvustused. Loe lähemalt siit.
Ilmunud on ka ÕES aastaraamat 2024 = Annales Litterarum Societatis Esthonicae 2024. Seekordne aastaraamat sisaldab Marten Seppeli artiklit „Kes koostas 1816. aasta Eestimaa talurahvaseaduse? Tallinna talurahvaasjade komisjoni tegevus“, Lea Leppiku artiklit „León Challandes, Keiserliku Tartu Ülikooli viimane riigiõiguse professor“, Anu Männi artiklit „Kunstist keskaegses Tartus“ ning Nele Novek, Anti Selart ja Kerli Kraus on kirjutanud teemal “Akadeemiline kirjutamine kõrgkoolis: õppimine versus ümberõppimine. Keskajateemaliste esseede juhendamise kogemus”. Peatoimetajad: Reet Bender ja Taavi Pae. Tutvu aastaraamatuga lähemalt siin. 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi esimene aastaraamat ilmus saksakeelsena 1864. aastal. 1930-37 kandis see Eesti- ja Saksakeelset paralleelnime, 1938. aastast (seltsi 100. juubel) Eesti- ja Ladinakeelset paralleelnime. Okupatsioonide perioodil aastaraamat ei ilmunud. Selts taastati 1988. aastal ning uuesti ilmus aastaraamat 1995. aastal hõlmates artikleid aastatel 1988–1993 peetud ettekannetest. 2006. aastast ilmub aastaraamat iga-aastaselt.
"Mere kutse. Eesti Meremuuseumi kunstikogu" on 352-leheküljeline raamat, mis valmis käsikäes samanimelise Eesti Meremuuseumi näitusega. Eesti Meremuuseumi kunstikogu sündis koos meremuuseumiga 1930. aastate alguses. Raamat annab esmakordselt põhjalikuma ülevaate selle kunstikogu saatusest ja sisust. Lisaks tuleb juttu meremaalist kui ühest populaarseimast maaližanrist ning sellest, mida võiks tähele panna laevamaali vaadates. Koostajad: Kadri Asmer, Urmas Dresen, Laura Jamsja. Loe lähemalt siit.
2025:
Sarjas "Võimukeskused" on ilmunud raamat "Seelimaa (Zemgale) piiskopkond, 1218-1251", mille põhiautor on Anti Selart, teised autorid Zenta Broka-Lāce, Madis Maasing ja Liene Rokpelne. Teos kirjeldab ilmselt seniolematu põhjalikkusega vaid mõnikümmend aastat eksisteerinud piiskopkonna ajalugu ning pöörab lisaks tähelepanu ka piiskopkonnas olnud kahele linnusele, Babītele ja Mežotnele. Sari Võimukeskused tutvustab mineviku riike – nii vürstiriike, mis valitsesid ainult väikest territooriumi, kui ka suuremaid võimkondasid – koos nendes maades eksisteerinud võimukeskustega (linnade ja linnustega) ja institutsioonidega. On meie rõõm teha teoste peamiseks teemaks riigid, mis on varem olnud vaid peatükid teistes raamatutes. Sama sarja teised raamatud leiad siit.
5. detsembril 2025 ilmus arheoloogilisi välitöid tutvustav kogumik "Archaeological Fieldwork in Estonia / Arheoloogilised välitööd Eestis 2024". 21st välitöid tutvustavast artiklist üle poole toimusid instituudi töötajate juhtimisel. Esindatud on nii kiviaja uuringud Sindi-Lodjas ja Naakamäel, rauaaja linnustel toimunud kaevamised, Madisepäeva lahingupiaga otsingud kui ka kesk- ja varauusaja kalmistute uuringud. Samuti on uuritud rauasulatus- ja söemiilimiskohti ning ülevaate saab Tartu Ülikooli peahoone ümbruses toimunud jälgimise tulemustest. Loe lähemalt siit.
Ajaloolise Ajakirja 2025. aasta esimesest numbrist leiate Triinu Rennu artikli „Maakorraldus kui oluline sotsiaal-majanduslik protsess Eesti Vabariigi algusaegadel“ 2. osa ning Marilyn Mägi artikli „„Abielu on püha, aga ka riiklik leping, seda ei tohi rikkuda“ ehk Lahutuskäitumine Eestis perekonnaõiguse muutuste valguses 1918–91“. Arvustuste rubriigist leiab seekord kaks biograafiat: Mark Gortfelder kirjutab Kalev Kuke teosest „Otto Strandman: elulugu ja elu lugu“ ja Peeter Kenkmann on võtnud vaatluse alla Küllo Arjaka raamatu „Riigivanem Juhan Kukk“. Lisaks riigivanemate biograafiatele on Peeter Kaasik analüüsinud Toivo Kikkase doktoriväitekirja ja Kari Alenius Sten-Erik Tammemäe doktoriväitekirja. Alates 2025. aastast ilmub Ajalooline Ajakiri kaks korda aastas. Tutvu numbriga siin.
2025. aasta suvel ilmus rohkete piltidega ja uudse kunstilise lahendusega raamat „Miikse Jaanikivi ja jaanipäev“, mis räägib ammustest aegadest püsinud tavast käia vana kalendri jaanipäeval, 7. juulil Miikses Jaanikivi juures abi ja tervist otsimas. Suur suveharjapüha annab tunnistust muistsete uskumuste ja kommete sulandumisest seto rahvapärase õigeusu maailmapilti. Raamatu autor on Heiki Valk, toimetaja Mari-Ann Remmel ja kujundaja Angelika Schneider. Kirjastaja: Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia Instituut. Loe lähemalt siit.
Ilmus näituse „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“ kataloog „Nähtamatu Tartu: 800 aastat linna algusest. Laiendatud näitusetekstidega valikkataloog“. 2024. aastal täitus 800 aastat Tartu linna algusest – toonaste sündmuste keskpunkt oli Toomemägi. „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“ viib vaataja keskaegsesse Tartusse. Näituse keskmes on ajaloolised sündmused, mis olid linna sünni alguseks, ning linnaruum ja selle elanikud esimese saja aasta jooksul. Näiteks leiab külastaja vastused küsimustele, mis toimus 1224. aastal, kui palju keskaegsest linnaruumist on tänaseni säilinud, kuidas riietusid ja mida sõid 13. sajandi tartlased ning milline oli nende argipäev. See loob võimaluse hinnata, kui palju on tartlane oma välimuselt ja tegevuselt 800 aastaga muutunud. Autorid: Arvi Haak, Marge Konsa, Mihkel Mäesalu, Mariann Raisma. Kataloogi saab osta TÜ muuseumi poest.
Eesti Arheoloogiaajakirja maikuu numbrist leiab artikli Andres Tvaurilt Eesti 11.–13. sajandi rinnalehtede dateerimisest, Irina Khrustaleva ja Aivar Kriiska artikli kammkeraamika kultuuridest Läänemere idarannikul. Kristiina Johanson, Agnes Unt ja Sirje Hiie kirjutavad arheobotaanika ajaloost, uurimisseisust ja tulevikuperspektiividest Eestis. Tutvu numbriga siin.
Ajaloolise Ajakirja 2024. aasta teises numbris on Triinu Rennu artikli „Maakorraldus kui oluline sotsiaal-majanduslik protsess Eesti Vabariigi algusaegadel“ esimene osa. Teine osa ilmub 2025. aasta esimeses numbris. Agur Benno kirjutab numbri teises artiklis, kuidas Kotkaristide ja Saksa Kotka ordeni vastastikune annetamine iseloomustab Eesti ja Saksamaa sõjaliste suhete olemust 1930. aastaste teisel poolel. Numbris on ka Toivo Kikkase arvustus Endel Püüa raamatule „Maavalitsemine Saaremaa moodi: Saare maakonna volikogu ja maavalitsus 1917-1940“ ja Liisi Veski arvamus Peeter Kenkmanni doktoriväitekirjast „Autoritaarrežiimi areng Eestis aastatel 1934-1940: põhiseaduse ja kaitseseisukorra roll“. Tutvu numbriga siin.
Olev Liiviku koostatud raamat „Elame veel! Hans Alver juuniori päevik Siberi küüditamisajast 1941–1949“ valiti 2025. aasta 25 kauneima Eesti raamatu hulka. See raamat põhineb Siberisse küüditatud Hans Alver juuniori päevikul. 1941. a juuniküüditamise käigus väljasaadetute seas oli ka Haapsalust pärit Alverite perekond. Perepea Hans oli olnud Haapsalu linnapea, tegutsenud oma erialal arstina, olnud Vabadussõjas ning kuulunud Kaitseliitu ning mitmesse muusse organisatsiooni. Hans Alver arreteeriti ja saadeti vangilaagrisse, kus ta 1942. aastal hukati. Tema abikaasa ja kaks last viidi Kirovi oblastisse. Tema poja, Hans Alver juuniori päevik, mida täiendavad tema enda joonistused ja perefotod, on harukordne ajaloodokument. Koostaja: Olev Liivik. Kujundaja: Asko Künnap. Väljaandja: Eesti Mälu Instituut. Loe lähemalt siit.
2025. aasta sügisel ilmus „Skandinaavia lühim ajalugu“, autor Mart Kuldkepp. Kiviajast „Skandimaaniani“: asjalik ja valgustav teekond läbi Põhjamaade 14 000 aasta pikkuse ajaloo. Ajaloolane Mart Kuldkepp joonistab „ Skandinaavia lühimas ajaloos“ meisterlikult välja Skandinaavia rikkaliku mineviku piirjooned – alates esimestest seda asustanud inimestest, kes viimasel jääajal koos taanduva jääga põhja liikusid, ja lõpetades skandinaavlastega, kes elavad tänapäeval maailma kõige õnnelikumate sekka kuuluvates riikides. Loe lähemalt siit.
Ilmus „Eduard Wiiralti kunstireisid. Postkaardid aastatest 1922-44“. Eduard Wiiralt oli kunstnik, kes kogus palju inspiratsiooni oma rännuteedelt. Lisaks reisimuljetele on mõndagi kunstilooliselt olulist talletatud ka tema postkaartides ja kirjades, mis kaugetelt maadelt koju saadetud. Raamatus tõusevad esile kaks linna – Pariis ja Marrakech –, kus kunstnik pikemalt viibis, kuid postkaartide kaudu on võimalik liikuda koos Wiiraltiga ka Berliinis, Dresdenis, mitmetes Itaalia suuremates kunstilinnades. Siinne kogumik jälgib kunstniku teekonda läbi kahe kümnendi, toetudes eelkõige just tema enese sõnadele. Koostaja: Kadri Asmer. Loe lähemalt siit.
ERMi näituse „Meie rõiva värvid. Kohalik ja kauge“ kataloogi „Meie rõiva värvid“ tutvustustatakse ERMi kodulehel järgmiselt: „Sinerõigas ja brasilipuu, košenillitäid ja rauarikas muda, paakspuukoored ja värvi-indigopõõsas on näited looduslikest materjalidest, millest saadud värvaineid on Eestis minevikus kasutatud. Mõned neist on kodumaised, teised jõudsid siia kaubanduse vahendusel. Siinne uurimisretk viib ajaloolise sinise, punase ja musta värvimise maailma. Ammused oskused on inspireerinud ka tänapäeva teadlasi ja tööstust. Tutvustame põnevaid lahendusi, milleni on jõutud loodussäästlikke tekstiilvärvimise viise otsides. Nii kohtuvad meie rõiva värvide loos kohalik ja kauge, minevik ja tulevik.“ Autorid: Riina Rammo, Liis Luhamaa, Kerttu Palginõmm, Liisi Jääts. Loe lähemalt siit.
Ilmus Tartu Kunstimuuseumi näitust “Mina metamorfoosid. Henn Roode autoportreed” saatev kataloog „Henn Roode. Kerguse ja tõe maalija“. Henn Roode (1924–1974) oli Ülo Soosteri kõrval Teisele maailmasõjale järgnenud põlvkonna säravaimaid kunstnikke Eestis. Prantsuse kunsti kiindunud andekas noormees sattus stalinismi aastatel julgeoleku huviorbiiti, veetes pikad aastad Karagandõ vangilaagris. Kodumaale naastes suutis kunstnik kannatused seljatada, lõpetades õpingud ning kujunedes 1960. ja 1970. aastate juhtivaks modernistiks. Raamatus annavad Henn Roode elust ja loomingust põhjaliku ülevaate kunstiajaloolased Tõnis Tatar ja Sirje Helme. Isiklikud mälestused oma isast valas raamatusse kunstniku tütar Hanna Miller. Koostaja: Tõnis Tatar. Loe lähemalt siit.
Ajakirja Baltic Journal of Art History (vol 28) avatekstis keskenduvad Irina Khrustaleva, Andres Uueni, Mait Metspalu ja Aivar Kriiska Eestis Pulli asulakohast (8950–8300 eKr) avastatud ainulaadsele zoomorfsele kujukesele. Seejärel analüüsivad Varje Õunapuu, Hilkka Hiiop, Anneli Randla ja Karol Bayer (Pardubice Ülikool, Tšehhi) keskaegsete (13.–15. sajand) Eesti seinamaalingute tehnikaid ja materjale. Helen Bome artikkel uurib, miks müüdi üks 1653. aastal Tallinnas valminud suursugune renessansskamin 19. sajandil Venemaale ja kuidas see teekond kulges. Läti kunstiajaloolane Ieva Kalnača uurib kahe kunstniku (Gustavs Šķilters ja Jāzeps Grosvalds) näitel, mis mõju avaldasid 20. sajandi alguses Euroopa kunstimetropolid Baltimaade kunstnikele. Kaks viimast artiklit viivad lugeja moevaldkonda. Kristina Stankevičiūtė (Gediminase-nimeline Vilniuse Tehnikaülikool, Leedu) uurib, miks puudus 19. sajandi Leedus moeajakirjandus ja Khrystyna Shevchuki (Lvivi Kunstiakadeemia, Ukraina) artikkel põhineb dekonstruktsiooni kui moekunsti ühe võtte analüüsil. Loe lähemalt siit.
Kogumik „Sirje Petersen. Tormid ja tungid“. Sirje Petersen (s 1959) on Eesti maalikunstnik ja -õppejõud, kelle loomingu keskmes on alati olnud püüd mõtestada inimolemust. Inimeseks olemise lahutamatuks osaks on ka loovus ja looming, mis on antud raamatu keskseteks teemadeks. Loovusest ja loomingust kõnelevad ning kirjutavad psühholoogiateadlane Aaro Toomela, neuroteadlane Jaan Aru, dirigent Taavi Kull, lavastaja Taago Tubin, bioloog Lennart Lennuk, tõlkija Mirjam Lepikult, kunstiteadlased Kadri Asmer, Mareli Reinhold ja Johannes Saar. Autorid vaatlevad kujutavat kunsti läbi oma eriala, otsides muu hulgas vastuseid küsimustele, miks inimestel on vajadus end väljendada loominguliselt ning kui suur osa on kunstil tegelikult meie argielus. Koostaja: Kadri Asmer. Kogumik ilmus paralleelselt näitusega Sirje Petersen „Tormid ja tungid“.
Ingliskeelne üldteos „Medieval Livonia“ annab tervikliku teadusliku ülevaate keskaegse Liivimaa ajaloost ning teeb Eesti ja Läti alade ajaloo esmakordselt kättesaadavaks laiale rahvusvahelisele lugejaskonnale. Raamatu koostajateks on Liivimaa keskaja ajaloo juhtivad uurijad maailmas – Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart ja Leedsi ülikooli keskaegse Euroopa ajaloo professor Alan V. Murray, kes on ka värske Tartu Ülikooli audoktor. Raamatu artiklite autorite hulgas on ka Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor Anu Mänd ja arheoloogiaprofessor Heiki Valk ning Tallinna Linnaarhiivi, Tallinna Ülikooli, Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia teadlasi. Loe lähemalt siit. Teos kandideerib Eesti Teaduste Akadeemia humanitaarteaduste aastapreemiale.
2025. aastal ilmus arheoloogia kõrgkooliõpik „Materjalid arheoloogias“ paberkandjal. Õpikule kuulub ka 2024. aasta parima kõrgkooliõpiku tiitel. Kuigi arheoloogiat õpetatakse Eestis alates 1920. aastast, saab siiani ilmunud omakeelseid arheoloogiaõpikuid sõrmedel üles lugeda. Nüüd lisandus neile paljude eriala asjatundjate koostöös „Materjalid arheoloogias“. Õpiku ülesehitus ei lähtu arheoloogias tavapärasest perioodipõhisest jaotusest, vaid hoopis eri materjalidest – kivist, keraamikast, klaasist, metallidest, puidust, tekstiilist, nahast, luudest ja taimejäänustest. Õpiku koostaja Kristiina Johanson ja toimetaja Riina Rammo. Tutvu raamatuga ka TÜ kirjastuse kodulehel.
2025. aastal ilmus Tunal tavapärased neli numbrit, kus kirjutavad mitmed meie inimesed. Tuna 2025. aasta esimeses numbris kirjutavad Reet Bender, Olev Liivik ja Marju Luts-Sootak teemal „Konverents sõjajärgsest baltisakslusest“. Tuna 2025. aasta teisest numbrist leiab Enn Küngi arvustuse „Valge kotka tiiva all — ühe elutöö kokkuvõte“ ja „Toivo Kikkase arvustuse „Ühe sõjamehe pärand“. Tuna kolmandast numbris annab Jens Raevald käsitluste osas ülevaate Eesti ajaloo ühe julmima röövlijõugu tegevusest Vabadussõja-aegsel Tartumaal. Mihkel Truman võtab vaatluse alla, millistes akadeemilise elu valdkondades vajas Tartu ülikool oma esimese Eesti ja Põhjamaade ajaloo professori Arno Rafael Cederbergi abi ka pärast tema Tartust lahkumist. Varia rubriigis vaatleb Märt Tänava lähemalt, kes olid vanad roomlased. Samuti saab rubriigist lugeda usutlust Tartu ülikooli uusaja professori Mati Lauriga. Ajakirjast leiab ka palju muud põnevat nii meie ajaloolaste sulest kui ka teistelt. Tuna 2025. aasta neljandas numbris selgitab Janet Laidla, milline oli 20. sajandi hakul loodud Bergmanni abiraha roll naiste hariduse toetamisel. Mart Kuldkepp annab ülevaate rahvuslaste ja enamlaste propagandakampaaniatest, mis saatsid 1929. aastal Rootsi kuninga Gustav V visiiti Eestisse. Tuna pikemaid tutvustusi saab lugeda ajakirja Facebooki lehelt ja kodulehelt.
2025. aasta märtsi lõpus tähistas Ajalooring oma 79. sünnipäeva, väärikasse ikka jõudmise puhul korraldati juba pikaks traditsiooniks saanud kevadkonverents ning uuema traditsioonina ilmus ka populaarteaduslik huumoriajakiri MUNA. Muna kolmandast numbrist saab lugeda Baltimaade veeparkide ja Eesti koolide arvutiõpetuse ajaloost, uurimust õppejõudude laulu minevikust, samuti olid esindatud reisikirjad sügisel ERASMUSel käinutelt, raamatusoovitused Ajalooringi esinaiselt ja muud põnevat. Loe lähemalt siit.
„The Oxford Handbook of Mesolithic Europe“ pakub esimest terviklikku ülevaadet Euroopa mesoliitikumi rikkalikust arheoloogiast, mille kokkupanemisse on panustanud kümned juhtivad teadlased kogu kontinendilt. Mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja uurimine on dünaamiline valdkond, mis põimib uut ja põnevat arheoloogilist materjali loodusteaduslike meetodite rakendamise ning sotsiaalteaduslike ja antropoloogiliste teooriatega. Euroopa mesoliitikumi iseloomustavad märkimisväärsed muutused keskkonnas, rahvastikus ja kultuuris. Seetõttu võimaldab tollaste küttide, kalastajate ja korilaste uurimine mõista ajaloo „suuri küsimusi“, nagu ränded, looduslik mitmekesisus ning inimeste kohanemisvõime erinevates sotsiaalsetes ja looduslikes keskkondades. Eri vaatenurgad mesoliitilisele materjalile avavad senisest detailsemalt küttide, korilaste ja kalastajate sotsiaalseid suhteid, toitumist, elatusviise, maailmavaadet ja identiteete aga ka rituaale, kosmoloogiat ja kunsti. Toimetajad: Liv Nilsson Stutz, Rita Peyroteo Stjerna ja Mari Tõrv. Loe lähemalt kirjastuse lehelt.
Kui soovid uuesti tutvuda ka meie varasemate lugemissoovitustega, siis leiad need siit:
Loe veel sarnaseid uudiseid
