Konservaatorite-restauraatorite nädalal räägivad Tartu Ülikooli säilitusspetsialistid museaalide korrashoiust ja seinamaali konserveerimisest
Eesti rahvakalendri ja riiklike tähtpäevade kõrval on ka siinses kultuuriruumis üha enam kanda kinnitanud ametitega seonduvad päevad – kalendris on sekretäride, õpetajate, hambaarstide, treenerite, arheoloogide jne päev. Kaheksandat aastat järjest peetakse Euroopas konservaatorite ja restauraatorite päevi, mis on seekord oktoobri kolmandal nädalal, 13.–19. oktoobril. Kuna konservaatorite-restauraatorite nädala eesmärk on väärtustada ja tutvustada säilitusspetsialistide tööd, siis tähistame meiegi seda nädalat ülikoolis sellisel moel.
Nii igapäevatöös kui ka suuremahulisemate projektide puhul tuleb konservaatoritel ja restauraatoritel töötada mitmete kihistuste ja paljude keeruliste otsuste vastuvõtmisega. TÜ muuseumi kogude osakonna konservaator Kristiina Ribelus tutvustab oma igapäevatööna gemmide karbi kuivpuhastamist. Teine töö, mida tutvustame on veidi harukordsem ja võeti ette koostöös Kõrgema Kunstikooliga Pallas. Ei juhtu just iga päev, et ülikooli ruumides taas-avastatakse seinamaal ning tänu mitmele heale juhusele on see juba aasta hiljem ebasobivatest tingimustest eemaldatud, konserveeritud ning maali kui töö tulemust on võimalik huvilistele ka näidata ja selle lugu rääkida.
Kas me – konservaatoritena – kustutame ajalugu?
Konservaatorite igapäevaelu üks olulisi tegevusi on museaalsete objektide korrashoid ja puhastamine. See on argine, kuid vajalik igapäevatoiming, mis tagab objekti pikemaajalise säilimise. Üsna sageli objekte kuivpuhastatakse. TÜ muuseumis töösolevate objektide puhastamiseks kasutatakse nt tolmuimejat, pehme karvaga pintsleid, mikrokiudlappe, erinevaid käsnu ning kustutuskumme. Teinekord võib ka mustuse kiht omada eseme ajaloo seisukohalt informatiivset väärtust. Enne mustuse eemaldamist tuleb kaaluda, kas selle eemaldamisel kustutab konservaator eseme ajalugu või toob hoopis esile selle all oleva uue kihistuse, mis annab eseme kohta rohkem infot kui mustus.
Jätkuüritus: keldrist päästetud ja konserveeritud seinamaali taas-esitlus
Kihistused, fragmendid, mustuse eemaldamine või mitte-eemaldamine ja paljud muudki küsimused on igapäevatöö osa ka teistes TÜ säilitusüksustes ja küsimused võivad esile kerkida ka hoopis ootamatutes olukordades. Seoses von Bocki maja remondiga taas-avastati eelmisel aastal hea juhuse tahtel sealsest keldrist seinamaaling legendaarsest arheoloogia õppejõust Ain Mäesalust, kes on arheoloogide seas tuntud ka kui Põdrake. Seinamaalile on ta jäädvustatud ratsul. See töö sündis 1986. aastal arheoloogiahuvilise Meelis Säre pintsli tõmmetest. Meelis Säre ise on inimeste mäludesse jäädvustunud kui sepp, sõjaväelane, kolonelleitnant, ajaloo taaskehastaja.
Selleks, et pea 40 aastat tagasi jäädvustatu ei mattuks kipstahvlite alla ega häviks ajaloo mälust, võtsid TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi konservaator Kristel Kajak ning Kõrgema Kunstikooli Pallas professor Heli Tuksam koos maalingute konserveerimiseriala tudengitega nõuks hävimisele määratud teos päästa. Lisaks tegi üks Pallase tudengitest, Triinu Kohanenkov, maali põhjal ka oma lõputöö pealkirjaga „Meelis Säre seinamaalingu „Põdrake” eemaldamine ja konserveerimine“.
Nüüd, aasta hiljem, on maal keldriseinalt edukalt eemaldatud, maalifragmendid puslena kokku pandud, alusele liimitud, puuduvad osad on porivee tehnikas toneeritud ning maal on valmis taas-esitluseks. Kohale tuleb maali modell, Pallase esindajad ning ruumi on ka teistele huvilistele. Koostöös Tartu Kõrgema Kunstikooliga Pallas toimub 14. oktoobril kl 12 Jakobi 2 õppehoone ruumis 230 konserveeritud maali taas-esitlus ehk „Põdrake vol 2“. Olete oodatud!
Konserveerimise ja restaureerimise ja selle õpetamisega tegeldakse Tartu Ülikoolis mitmes üksuses: ajaloo ja arheoloogia instituudis, TÜ muuseumi kogude osakonnas, TÜ raamatukogus, keemia instituudis.
Lisalugemist:
Henn Uuetoa, Vembumehe tehtud „Põdrakese“ päästmisele tõttasid appi tudengid, Tartu Postimees, 15. oktoober 2024.
Loe veel sarnaseid uudiseid
