Mäluseminaril meenutati Eesti teekonda NATO-sse

15. juunil toimus ajaloo ja arheoloogia instituudis koostöös Johan Skytte poliitikauuringute instituudi ja Välisministeeriumiga mäluseminar, millel meenutati Eesti teekonda NATO-sse. 1990. aastate olusid ja välispoliitilisi valikuid meenutasid President Toomas Hendrik Ilves ning endine USA charge d’affaires Tallinnas Walter Andrusyszyn. Ümarlauda modereeris kauaaegne diplomaat, suursaadik Alar Streimann.

Mäluseminari käigus avati NATO idasuunalise poliitika kujundamise olustikku, sh Lääneriikides leiduvat vastuseisu laienemispoliitikale, mis tulenes eeskätt soovist arvestada Vene Föderatsiooni huvidega. Vastuseisu murdmine oli aastatepikkuse töö vili, mis toetus nii otsesele diplomaatilisele tegevusele kui ka Eesti maine edendamisele.

President Toomas Hendrik Ilves tuletas Välisministeeriumi siseelu meenutades meelde, kuidas Eesti julgeoleku tulevikku nähti esialgu peaasjalikult NATO kontekstis, millele aegamisi lisandus arusaam, et Euroopa Liit kujutas endast samuti olulist julgeolekutagatist. Kahe organisatsiooni osas peeti algul realistlikumaks liitumist EL-iga, kuna NATO laienemise osas olid Lääne pealinnad pelglikud. Walter Andrusyzyn, kes oli suurimaid Eesti toetajaid, meenutas, kuidas mitmed Lääne diplomaadid pidid mängima omamoodi topeltmängu. Ühelt poolt tuli neil järgida oma valitsuste poliitikat, teisalt taheti aga tegutseda sisemise veendumise järgi, mis oli sageli Balti riikide pürgimusi toetav.

Walter Andrusyszyn selgitas, miks Eesti NATO-väljavaated 1990. aastatel paranesid. Üheks teguriks oli, et kiiresti saadi kontrolli alla korruptsioon, mis nii mõneski teises riigis lokkas, samuti rahvusvähemuste küsimus. Viimasega seoses tuli jutuks Eesti diplomaatidele pinnuks silmas olnud OSCE missioon, kuid lõppkokkuvõttes oli selge, et süstemaatilist diskrimineerimist Eestis ei olnud.

Arutelu rikastasid humoorikad episoodid tolleaegsest Eesti ja laiemalt kõigi kolme Balti riigi tegevusest NATO-püüdluste valguses. Samuti nenditi, kuidas tollal õigel hetkel tehtud otsused aitasid tagada Eesti julgeolekut. Võrdlusmomendiks oli Ukraina, mille NATO-perspektiiv kustus Walter Andrusyszyni hinnangul juba 1990. aastate keskpaiku, kuid mis ka ise ei olnud piisavalt agar Lääne poole pürgija. Samuti rõhutati, et Balti riikide „tagasi pöördumine“ Läände õnnestus ajal, kui Vene Föderatsioon oli vaene ja nõrk. President Ilvese sõnul oli hiljemalt Müncheni julgeolekukonverentsi ajaks 2007. aastal näha, kuidas suurenenud naftatulud ning uus riigi juhtkond oli märgatavalt kasvatanud Venemaa enesekindlust.

2000. aastate algus oli seega soodne hetk NATO-ga liitumiseks, mida Eesti ka hästi ära kasutas. Walter Andrusyszyni meelest ei olnud Eesti osalemine sõjalistes operatsioonides Afganistanis või Iraagis otsustav, sest Balti riike toetav otsus oli vastu võetud juba varem. Balti riigid olid saavutanud üldise hoiaku, mille võttis Walter Andrusyszyn kokku sõnadega: „It’s the right thing to do.“