Meie teadlased tõid teemanädalal „Naised teaduses“ esile oma eeskujusid

9.–15. veebruarini peeti Tartu Ülikoolis rahvusvahelise päeva „Naised teaduses“ puhul teemanädalat. Seekord tõid meie teadlased sotsiaalmeedia vahendusel välja oma eeskujusid: naisi, kes on neid inspireerinud või aidanud teadlasteed kujundada.

Image

Tekstiiliajaloo teadur Kerttu Palginõmm kirjutab: „Minu üks suurimaid eeskujusid ja toetajaid on olnud minu doktoritöö juhendaja professor Barbara Welzel Dortmundi Tehnikaülikoolist. Kutsusin Barbara kunagi doktorikooli raames Tartu Ülikooli esinema ja sealt sai alguse meie pikaajaline sõprus. Ta on silmapaistev kunstiajaloolane, kellel on eriline oskus kaasata ja märgata. Eriliselt tähelepanelik on ta ka Ida-Euroopa suhtes. Olen talle alati tänulik tema toe, juhendamise ja sõpruse eest! Tema toel on arenenud ka minu koostöövõrgustikud, mis kannavad mind tänapäevani.“

Image

Doktorant Marilyn Mägi kirjutab: „Täna, „Naised teaduses“ päeval, võtsin hetke, et (noore naisteadlasena) pisut mõtiskleda oma eeskujude ja inspireerijate üle, ning ilmselt ei tule üllatusena, et suurimateks eeskujudeks on alati ikkagi teised naised! Olgu nad siis minu kaasaegsed või minevikus elanud naised; teadlased või mitte-teadlased naised; kõige tavalisemad, kuid siiski ainulaadsed naised, kelle elude uurimine ajaloolasena võimaldab muuta meie arusaamist möödanikust mitmekülgsemaks, kaasavamaks ja põhjalikumaks.

Mõned mõtted, mis teevad mind täna rõõmsaks:

• Et elan ja töötan ruumis, kus naisuuringud- ja uurijad on au sees, arenevad ja vabad. Olgu selle tunnistuseks palju suurepärast kirjandust (pilt nr 1) või võimalus teha koostööd erakordselt heade (nais)ajaloolastega (pildil nr 2 seminari andmas juhendaja prof Aigi Rahi-Tamm).
• Et ellu on jäädud ja tööd tehtud ka neil aegadel, mis ei olnud vabad. Vähemasti on need ajad andnud meile rohkelt huvitavat allikmaterjali (pilt nr 3), mida kriitiliselt hinnata, ning naisi, kes teavad omast kogemusest, milline privileeg on elada praeguses Eestis ja Euroopas (pildil nr 4 ema, 1970. aastate lõpp).
• Et nii praegu kui ka minevikust leiab naisi, kes on julgenud öelda „ei“ ja astuda vastu nii mõnelegi reeglile, ootusele ja rollile. Pildil nr 5 Rakvere rajooni perekonnaseisuosakonna 1978. aasta abielulahutuste analüüs, 6. pildil aga Tiere Jürgeni abikaasa Ingeli abielulahutuse nõue oma mehe vastu 1732. aastast.“

Fotod 1- 3, 5-6 – Marilyn Mägi, foto 4: erakogu
Fotol 5 „Materjalid sündide ja abielude pidulikust registreerimisest ning ühiskondliku ülevaatuse tulemustest rajoonide ja linnade perekonnaseisuosakondades“ (Rahvusarhiiv, ERA.R-2214.1.299)
Fotol 6 Tiere Jürgen'i abikaasa Ingeli abielu lahutuse nõue oma mehe vastu (Pidula m) (Rahvusarhiiv, EAA.1192.2.62)

Image

Arheoloogia nooremteadur Linda Vilumets kirjutab: „Osteoloogide ehk luu-uurijate seas pole raske inspireerivaid naisi leida, sest ainuüksi erialastel konverentsidel ringi vaadates on naiste enamus märkimisväärne. Minu doktoritöö keskmeks on läbi luustike analüüsi laiendada teadmisi Eestis varauusajal elanud laste tervise, toitumise ja eluolu kohta. Selleni jõudsin ma suuresti just teedrajavate naiste eeskujul. Üheks neist on kindlasti olnud professor Mary Lewis. Kui 90ndatel hakati laste olulisusele bioarheoloogias rohkem tähelepanu pöörama, oli ta üks esimestest, kes alaealiste skelette süstemaatiliselt uurima hakkas. Eriti silmapaistev on olnud tema panus paleopatoloogias ehk mineviku haiguste uurimises, mille metoodikat ta palju edasi on arendanud. Mary mängis olulist rolli ka minu teadlaseks kujunemise plaanides, kui ma Readingi Ülikooli (ÜK) magistrantuuris tema juhendamisel osteoloogiat õppisin. Ta inspireeris mind selle algul keerukana näiva teemaga algust tegema ja toetas mu teadustööd nii õpingute jooksul kui ka pärast seda.

Üldisemalt on mind teadusmaailmas inspireerinud väga palju šoti anatoom ja üks maailma tuntumaid kohtuantropolooge, parunessi tiitliga pärjatud professor Sue Black. Tema uurimistöö osaks on olnud nii arheoloogilised inimsäilmed kui ka tänapäevastes kriisikolletes hukkunud lapsed, näiteks oli tal juhtiv roll Kosovos 90ndatel toimepandud sõjakuritegude tuvastamisel. Blacki kaastööl ilmunud raamatuid võib õigusega lugeda osteoloogia tüvitekstiks, millele lasteluude uuringud suuresti tuginevad. Ei saa ka mainimata jätta professori suurepärast oskust oma teadmisi laiemale publikule edasi anda. Lisaks tele- ja raadiosaadetes esinemistele on ta kirjutanud kaks aimeteost „All That Remains: A Life in Death“ ja „Written in Bone: Hidden Stories in What We Leave Behind“, mis on kindlasti põnevaks lugemiseks ka erialakaugele inimesele.“

Image

Arheokeemia professor Ester Oras kirjutab: „ Täna on rahvusvaheline "Naised ja tüdrukud teaduses" päev. Eeskujud on üliolulised ja siin on minu kaks staari:

• Cathrine Hills, minu PhD töö juhendaja Cambridge'is, kes ütles kuldsed sõnad: "Kui oled juhendaja, siis juhendatavad peavad olema prioriteet!";
• Maaja Vadi, minu fantastiline mentor TÜs, kes õpetas hindama olukordi ja inimesi perspektiivis, ja aitas tõestada, kui oluline on mentorlus noore naisteadlase karjääriraja kujundamises (mina arvan, et peaksime sellise programmi TÜs keskselt algatama!).
  Aitäh ägedad teadlased, aitäh ägedad naised mu ümber - teiega ongi ÄGE!
  (Ja pildil üks lugemissoovitus tänasesse päeva)“.