Tartu ja Tallinna Ülikooli ajaloolased vaatlesid konverentsil Eesti aladel toimunud võimuvahetuste ja rännete seost

Aastad 1219–1241 olid Põhja-Eesti poliitilises ajaloos tormilised, kõrgeim võim vahetus mitmeid kordi ning enamasti läbi sõdade. Pole kahtlust, et nii mõnigi neist võimuvahetustest tõi kaasa uue eliidi sisserändeid. Nende rännete toimumise viisi ja ulatuse kohta on uurijad avaldanud erinevaid ja mõnikord vastandlikke seisukohti. Perioodi lõpust pärinevaid allikaid, ennekõike Taani Hindamisraamatu Suurt Eestimaa nimistut, on võimalik tõlgendada mitmeti ning selle pikalt tooni andnud tõlgendusi on mitmed uurijad hiljuti kahtluse alla seadnud. Küsimustele rännetest ja sisserändajatest on selle tulemusena aga Suure Eestimaa nimistu põhjal veelgi keerulisem vastata. Ettekandes lähenetakse kõnealuse perioodi sisserännetele teise nurga alt, otsides vastuseid järgnevatele küsimustele. Milline allikainfo on olemas konkreetselt sisserännete ja ka väljarännete kohta Põhja-Eestis 1219–1241? Mida on teada asjakohaste osapoolte eesmärkidest, hoiakutest, ressurssidest ja praktikatest mujal, mis lubab teha põhistatud oletusi nende poolt rände korraldamise, sallimise või ka tõrjumise kohta siin? Kuidas on sellise allikainfo põhjal võimalik Põhja-Eesti rändepilti 1219–1241 rekonstrueerida?

Kristjan Oad, Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant

12. sajandi lõpul alanud ja 13. sajandi lõpuni kestnud ristisõdade käigus allutasid Püha Rooma keisririigi põhjaaladelt ja Skandinaavia kuningriikidest pärit ristisõdijad hulga erinevaid rahvaid, kes elasid tänapäevase Eesti ja Läti aladel. Vallutatud piirkondade alusel tekkis – Marek Tamme sõnul leiutati – uus ajalooline regioon, keskaegne Liivimaa. Vallutusega kaasnes ka sisseränne Liivimaale peaasjalikult tänapäevase Põhja-Saksamaa, vähemal määral Taani ja Rootsi aladelt. Teatavasti oli tegu eelkõige eliidi migratsiooniga: vaimulikud, elukutselised sõjamehed ja ametnikud, kaupmehed ning käsitöölised. Talurahva sisseränne läänest piirdus teatavasti üksnes rannarootslastega.

Eliidi migratsiooni uurimisel on seni keskseks küsimuseks olnud juba Liivimaale saabunud ja siin elama asunud inimeste päritolu tuvastamine. Ajaloolased on lähtunud vaikivast eeldusest, et eriti just keisririigi põhjaalade eliidi seas oli suur huvi rännata välja Liivimaale ja alustada seal uut elu. Samas räägivad 13. sajandi allikad ühemõtteliselt ristisõdijate ajutisest viibimisest Liivimaal. Ristisõjas käimine oli kulukas, kuid seda kompenseeris saavutatud prestiiž, millest aga oli kasu ikkagi ju ristisõdija kodumaal. Mõningad 13. sajandi allikad räägivad uute maahärrade sihilikest püüdlustest kutsuda Liivimaale sisserändajaid saksa aladelt. Oma ettekandes vaatlengi lähemalt küsimust kuivõrd võib eliidi migratsiooni keskaegsele Liivimaale käsitleda maahärrade teadliku poliitikana.

Mihkel Mäesalu, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi keskaja teadur

Eesti ja Läti ajaloo seisukohast on 13. sajand kahtlemata murrangulise tähtsusega, sest just siis kujundati põhjalikult ümber meie kultuurmaastiku keskused. Kõige mastaapsemalt kajastuvad muutused linnade rajamises, mis suuresti tugines mujalt kaasa toodud tavadel ja seadustel ning mõistagi siia tulnud inimestel, kes neid siin rakendasid. Käesolevas ettekandes vaatleme Liivimaa kolme suurema linna – Riia, Tartu ja Tallinna – ainelise kultuuri jälgede põhjal, kas ja kuidas võiks kajastuda migratsioon varases linnaruumis. Kas kõik kolm asulat – 1201. aastal asutatud Riia, 1219. aastal püsivalt pildile ilmunud Tallinn ning 1224. aasta järgselt euroopalikuks linnaliseks keskuseks kujunenud Tartu – järgivad ühesugust kujunemismustrit või saame väita, et igal asulal on individuaalne materiaalne „sõrmejälg“? Kui see erinevus välja tuleb, siis kas seda kujundas kohalik maaisand, kohalikud olud või hoopis inimesed, ehk siis see, kust pärines linnaelanike põhiosa? Kui hästi see peegeldub olmekultuuri tasandil, sõltub suures osas alusainese esinduslikkusest ning meie tõlgendusvõimest. Olemasoleva teabe põhjal võime tõdeda, et tõesti, igal linnal oli juba 13. sajandil oma nägu, ent kui palju seda mõjutas sisserändajate taust ja mil määral kohaliku ainelise kultuuri elujõulisus, väärib arutelu.

Erki Russow, Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur

Arvi Haak, Tartu Linnamuuseumi arheoloogiaosakonna juhataja ja Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu teadur

Ettekande esimeses osas käsitletakse Rootsi võimustruktuuride loomise ja ametnike leidmise küsimust Põhja-Eestis Eerik XIV ja Johan III valitsemisajal. Tuuakse välja uute ametnike koosseis, kompetents ja võimupiirid. Samuti on tähelepanu all ametnikkonna keeleküsimus. Ettekande teine osa tutvustab Toompea garnisoni kujunemist 1560. aastatel.

Enn Küng, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi Eesti ajaloo kaasprofessor

18. sajandi vastuolulisus väljendub juba Eesti ajaloo periodiseerimises: 18. sajand kui kaks sajandit kestnud „Vene aja“ algus versus nn. pikk Rootsi aeg, mis hõlmab endasse ka 18. sajandi (asehalduskorra kehtestamiseni). Niisama vastuoluline on ka 18. sajandi esimese poole rahvastikupilt. Viimane katkuaeg langetas oluliselt rahvaarvu (katkujärgselt 170 tuhat inimest ehk veidi üle 40% elanike arvust 1695. aastal) ning tõi arvatavalt kaasa ulatusliku sisemigratsiooni laine, mis suurendas rahvastiku tihedust eelkõige Lõuna-Eestis. Lõuna-Eesti (tolleaegne Pärnu ja Tartu maakond) rahvastiku osakaal, mis Rootsi aja lõpul moodustas kogu Eesti rahvastikust 36,5%, kasvas 1782. aastaks 51,5%-le, Saaremaa osakaal seevastu langes 9,3%-lt 6,0%-ni. Samas jäi talurahva nii sisse- kui väljaränne tagasihoidlikuks (keskmiselt 3‰ aastas, vrdl. loomulik iive 12‰ aastas), seda eriti 16. sajandi Liivimaa sõja järgse olukorraga võrreldes. Eesti ala liitmine Vene riigiga ei toonud kaasa ka märkimisväärset kesk- ja kõrgkihi sisserännet ida suunast, märksa rohkem võime kõnelda Liivi- ja Eestimaa „avastamisest“ Saksamaa, eriti selle protestantliku osa jaoks. Teisalt jällegi paikneb Eestis arvukas Vene väekontingent (koos garnisonivägedega keskmiselt üks soldat kümne tsiviilelaniku kohta), mis majutatakse talveperioodiks taludesse. Nii saab vene soldatist väga paljude taluperede lahutamatu ja enamasti tülikas kaasanne.

Mati Laur, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi uusaja professor

Võimuvahetuse tulemusel suurenes Põhjasõja-järgsetel kümnenditel Tallinnas märkimisväärselt sõjaväeteenistujate ja nende perekonnaliikmete arv. Peamiselt eeslinna majutatud sisserännanute tarvis ehitati piirkonda nii uusi õigeusu kirikuid kui ka raviasutusi. 1715. aastal avati mereväehospidal ja viieteist aasta pärast lisandus selle juurde maaväge teenindav haiglakompleks.

Hospidalide vahelisel alal asus õigeusu kalmistu, mille arheoloogilised päästekaevamised tõid päevavalgele ligi 400 matust. Välitööde käigus avastati lisaks arvukatele täiskasvanute haudadele ka 64 lapse luustikku, kelle elukäigu kohta on seni olnud väga vähe teada. Osteoloogiline analüüs avab mitmekülgse pildi nende laste elust ja tervisest. Märkimisväärne on kohalikest kõrgem imikusuremus, samas kui luudele jäljed jätnud haigused on olnud sarnased, viidates muuhulgas paljude laste puudulikule toitumisele. Näiteks kannatas osa imikutest ja väikelastest C-vitamiini puudusest tingitud skorbuudi all.

Stabiilsete isotoopide (süsinik, lämmastik ja väävel) analüüsid hambadentiinist annavad olulist lisateavet imikute ja väikelaste toitumispraktikate kohta. Analüüsi tulemused aitavad mõista näiteks rinnaga toitmise kestust ja selle mõju laste tervisele. Lisaks heidavad tulemused valgust ka põetud füsioloogilisele stressile (nt nälg) ja annavad teavet laste päritolu kohta.

Linda Vilumets, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia nooremteadur

Ülle Aguraiuja-Lätti, Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur

Läbi aegade on venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi, poolakaid, juute ja teisi rahvusi Venemaalt emigreerunud. Sealhulgas on neid elama asunud tänase Eesti aladele. Üks suuremaid rändeid sai teoks aastatel 1918-22. Erinevatel hinnangutel lahkus sel ajavahemikul Venemaalt kuni 2 miljonit inimest. Sellel olid paratamatult sotsiaalsed, poliitilised, õiguslikud jms tagajärjed. Sealhulgas Eestile. Ettekanne peatub mõnedel Eesti julgeolekut mõjutanud aspektidel, mis olid otseselt või kaudselt vene emigrantidega seotud. Niisuguseid võiks jagada kaheks – sisepoliitiliste ja välispoliitiliste tagajärgedega mõjudeks. Jaotus on tinglik ja vaieldav, sest näiteks Loodearmee likvideerimine ja võitlejate saatus sisaldas paratamatult mõlemat aspekti, vähemalt 1919.-20. Samamoodi oli Nanseni passi väljastamine seotud nii sise- kui ka välispoliitiliste aspektidega.

Kõige otsesemad mõjud Eesti julgeolekule tulenesid emigrantide poliitilisest ja ideoloogilisest maailmavaatest, eelkõige suhtumisest Vene riiklusesse. Kas emigrantide hulgas oli inimesi, kes olid valmis leppima Eesti Vabariigi olemasoluga? Hinnangute andmisel peame jääma ettevaatlikeks, sest usaldusväärsed andmed puuduvad.

Välispoliitiliste tagajärgedega olid kõige otsesemalt seotud endiste Vene diplomaatide ja poliitikute tegevus. Neist kõige mõjukamateks osundusid Washingtonis 1917-22 tegutsenud suursaadik Boris A. Bakhmeteff ning Pariisi suursaadikuks nimetatud, kuid volikirja üleandmisega hilinenud Vassili A. Maklakov. Nemad takistasid otseselt Eesti tunnustamist ja kontaktide sõlmimist Euroopa riikide ning Ameerika Ühendriikidega. USA administratsioon toetas Bakhmeteffi tegevust ligi 200 miljoni dollariga. Selle toetuse abil tegutsesid endised Vene esindused vähemalt 1924. aastani, sealhulgas Pariisis. Eesti probleemiks ei olnud ainuüksi vene emigrantide nostalgia keiserliku impeeriumi järele. Mõnedki neist olid valmis koostööks enamlastega lootes sel teel taastada endise riigi vägevus.

Eero Medijainen, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi uusima aja professor

Haridusränne on olnud alati üks rände vorme, kusjuures liikuda võivad nii üliõpilased kui õppejõud ja võimuvahetused võivad kaas tuua suuremaid rändelaineid. Noor Eesti riik vajas oma rahvusülikooli üles ehitamiseks tuge välismaalt kutsutud professorite näol. Nii saabus õigusteaduskonda 1920te aastate algul terve rida vene päritolu professoreid, kellest mitmed hakkasid samal ajal aktiivselt kaasa lööma ka Eesti poliitikas ja riigiaparaadis. See on tähelepanuväärne, arvestades, et filosoofiateaduskonda üles ehitama kutsuti ennekõike soomlasi ja arstiteaduskonnas andsid esialgu tooni endiselt sakslased.

Tulevastele Eesti juristidele õpetasid algul riigiõigust, tsiviilõigust, kriminalistikat, rooma õigust ja teisi olulisi distsipliine venelastest professorid. Enamik neist oli varasema akadeemilise õpetamise kogemusega (või olid töötanud riigi- ja kohtuasutustes revolutsioonieelsel Venemaal). Mõnedel neist oli äärmiselt kõrgetasemeline administratiivne kogemus – kaks endist senatiliiget, riiginõukogu liige, Peterburi ülikooli rektor. Emigrandid osalesid ka noore Eesti vabariigi seadusloomes, aitasid järjele Eesti vabariigi statistika ja rahanduse, panustasid põhiseaduse loomisse ning aitasid seda laias maailmas tutvustada. Eriline roll oli vene emigrantidest professoritel Tartu Ülikooli õigusteaduskonna juurde kaubandusosakonna rajamisel ja selle akadeemilise ning tugevalt juriidilise suunitluse hoidmisel.

Ettekandes arutlen, mis neid siia tõi ja mida nad endaga kaasa tõid.

Lea Leppik, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õiguse ajaloo kaasprofessor

Tartu rahulepinguga said Nõukogude Venemaal elanud eestlastele võimaluse opteerida Eesti kodakondsust ja asuda elama Eesti Vabariiki. 1920. aastate esimesel poolel saabus Eestisse üle 37 000 optandi, mis kujutas endast suurimat rahvastiku muutust sõdadevahelisel perioodil. Ettekanne keskendub nendele optantidele, kes reaalselt ka jõudsid Eestisse ning läbisid riiki sisenedes kohustuslikus korras Narva karantiini.

Narva karantiini kui institutsiooni ülesandeks oli kontrollida saabujate tervislikku seisundit ning poliitilist meelsust. Opteerimisprotsess on näide sellest, kuidas noor Eesti Vabariik soodustas etniliste eestlaste tagasipöördumist kodumaale, ent ühendas selle tugeva riikliku järelevalvemehhanismiga. Esmatähtsaks peeti sisserändajate tausta kontrollimist ja nende poliitilise usaldusväärsuse hindamist.

Narva karantiinis koostatud nimekirjad on kõige terviklikumalt säilinud allikad Eestisse saabunud optantide kohta. Ettekandes tutvustatakse nende põhjal loodud isikuloolist andmebaasi (37 108 kirjet) ning hinnatakse selle kasutatavust rändajate kvantitatiivseks analüüsiks – sh vanuse, soo, päritolu, rahvuse, saabumisaja ja elukutse lõikes.

Hanna-Riin Karu, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivinduse magistrant

Nõukogude ühiskonna vormimine toimus pideva klassivõitluse egiidi all, mis pidi õigustama poliitilise vägivalla kasutamist, sh "sotsiaalselt võõra elemendi" sunniviisilist väljasaatmist. Ettekanne käsitleb uue sotsiaalse keskkonna kujundamist ning sellega kohanemist erinevate kokkupõrgete – nö uute ja vanade normide, väärtuste ja tegevuste kaudu, küüditatute näitel seda nii Eesti kui ka Siberi kontekstis 1940-60. aastatel.

Aigi Rahi-Tamm, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivinduse professor

Oma ettekandes võtan vaatluse alla Teisest maailmasõjast tingitud ning kogu sõja väldanud eestlaste väljarände läände. Vaadeldaval perioodil sai eestlaste väljaränne läände alguse baltisakslaste ümberasumisega Suurele Saksamaale, mis toimus ajaliselt esimese Eesti Vabariigi lõpus. Esimese nõukogude okupatsiooni ajal jäi eestlaste väljaränne läände arvuliselt tagasihoidlikuks, ent puudutas mitut erinevat sihtgruppi. Pärast nõukogude okupatsiooni vahetumist saksa okupatsiooni vastu, toimus kõigepealt varasemalt väljarännanud eestlaste tagasiränne kodumaale. Samas hakkas uus okupatsioonivõim koheselt soosima ning suunama kindlate sihtgruppide väljarännet Saksamaale, mis alguses jäi arvuliselt vägagi tagasihoidlikuks, ent 1943. aastas suvest muutus aina arvukamaks kulmineerudes massiliseks põgenemiseks 1944. aasta suvel-sügisel. Peamisteks sihtkohtadeks kujunesid läände suundunud eestlastele Soome, Rootsi, Saksamaa ning sõja käigus Saksamaa poolt okupeeritud alad nagu Taani ja Austria.

Kavandatavas ettekandes peatungi lähemalt järgmistel teemadel: millised sihtgrupid olid erinevatel perioodidel erinevatel võimudel huviorbiidis? Milliseid vahendeid kasutasid erinevad võimuesindajad rände suunamisel ja soosimisel? Kuivõrd oli Teisest maailmasõjast tingitud eestlaste väljaränne läände erinevate võimude poolt juhitud ning suunatud?

Kaja Haukanõmm, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi külalisteadur

Punaarmee demobiliseerimine algas pärast Saksamaa kapituleerimist 1945. aasta mais ja toimus viies etapis lõppes põhiosas 1947. aastal. Esimesed demobiliseeritud jõudsid Eestisse 1945. aasta suvel ja 1947. aasta suveks oli arvele võetud 29451 sõjaväelast, kellest enamik oli teeninud rahvusväeosades (end. Laskurkorpuses). Ettekande eesmärgiks on 1) anda ülevaade demobiliseerimisprotsessi institutsionaalset raamistikust, 2) tagasitulnute arvust, nende paiknemisest ning töölerakendamisest ning 3) demobiliseeritutest kui sovetirežiimi kaadrireservist. Ettekandest valgustatakse ka demobiliseerimise eellugu ja poliitilist tausta.

Tõnu-Andrus Tannberg, Tartu Ülikooli Eesti ajaloo professor