Läbi raskuste Poolamaa poole

Aleksandr Stepanov
üldajaloo magistrant

Juba magistriõpingute alguses oli mul kindel plaan veeta vahetussemester Venemaal. Otsuse tagamaid ei tule kaugelt otsida – minu magistritöö keskendub vürst Andrei Kurbski tegevusele Liivimaal 1558–1564. Niisiis on tegu otseselt Venemaa ajalooga seotud teemaga. Sarnaselt paljude üliõpilastega pidin ka mina pandeemiast tingitud olude tõttu oma välisõpingute-plaanid pikalt ootele panema. Alles 2021. kevadel, mil olud veidi stabiliseerunud, kandideerisin  ülikoolidevahelise koostöölepingu raames kahte ülikooli – Peterburi ja Voroneži. Vaid mõni kuu pärast kandideerimist sain Tartu Ülikoolilt kinnituse, et saan minna vahetusüliõpilaseks Voroneži. Vastus sobis mulle väga hästi – olles elanud Narvas, on mul olnud juba palju võimalusi Peterburis käia. Õpingud Voronežis tõotasid pakkuda uut ja huvitavat kogemust.

Koostasin ja esitasin kõik välisõpinguteks vajalikud dokumendid. Ootamatult selgus aga juba varastel suvekuudel, et kuivõrd Venemaal jäävad kehtima kõik COVID-ist tulenevad piirangud, ei saa ma pikalt oodatud välisõpinguid sügisel alustada. Kiiresti tuli kõik plaanid ümber teha – olin ju kavatsenud pool aastat ära olla, ning vastavalt kavandanud ka elu- ja töökorralduse. Talvel leevendas Venemaa aga reisimisega seotud piiranguid ning veebruarikuus sai kauaoodatud reis lõpuks võimalikuks.

Voronež asub Venemaa lõunaosas, Ukraina piirist (meie idanaabri mastaapsust arvestades) vaevu paarisaja kilomeetri kaugusel. Ligi miljoni elanikuga linn mõjus Narva või Tartu kõrval lausa hiiglaslikuna. Mul õnnestus saada koht väga heasse ühiselamusse. Kindlasti olete kuulnud ütlust, et elus peab valitsema tasakaal? Nii ka seekord – suurepäraseid elamistingimusi „tasakaalustas“ asjaolu, et ühte ühikatuppa paigutati kolm elanikku. Seejuures oli seltskond väga rahvusvaheline – minu toanaabriteks olid jaapanlane ja prantslane; naabertoas, millega jagasime kööki ja vannituba, elasid türklane ja ungarlane.

Nagu tähelepanelik lugeja ilmselt juba aimata võib, olid minu õpingud Voronežis, paraku, juba ette määratud väga üürikeseks jääma, sest 24. veebruaril algas Venemaa-Ukraina sõda. Lühikesest õpinguajast on aga meenutada mõndagi humoorikat ja meie tudengile kindlasti ootamatut. Ilmselt ei kujutaks ükski Tartu Ülikooli tudeng ette, et suurem osa tema loenguid või seminare võiks toimuda tunniplaanis (kui üldse…) märgitud kohtadest sootuks teistes ruumides või hoonetes. Meil oli täiesti tüüpiline, et olles ühte ruumi jõudnud, pidi koos õppejõuga mööda eri hooneid ja ruume seiklema, et leida see õige toimumiskoht. Kes harjunud auditooriumi tulema täpselt loengu või seminari toimumisajaks või ka veidi hilinema, võis Voronežis ebameeldiva üllatusena avastada, et ei õppejõust ega kaasüliõpilastest ole ei kippu ega kõppu.  Eesti tudengile naljakas ja ebamugav, sealsetele tudengitele vististi aga igati harjumuspärane. Õppejõud ise olid professionaalsed, kuigi seminarid muutusid mõnikord õppejõu stand-up-iks. Näiteks mõjus ootamatult, kui pärast arutelu Moskva suurvürsti Ivan III seadustekogu (Судебник) üle läks jutt hoopis marksistliku majandusteooria peale. Aga eks seegi oli omaette huvitav kogemus.

Veebruari lõpus jõudsin koos teiste välismaalastega külastada Doni-äärset Rostovit. Linn on väga ilus ning oli näha, et erinevalt Voronežist oli tegu jõuka linnaga. Kohalike inimeste sõnul on Venemaa Euroopa-osas kaks heal järjel piirkonda: Moskva-Peterburi ja Rostovi-Krasnodari regioonid. Voronež asub geograafiliselt nende kahe vahel. Olgu lisatud, et Rostovis maitses mu jaapanlasest sõber Kota esimest korda Vene sushit: see on tavaline sushi, mida süüakse hapukoorega.

Kui algas sõda, lahkus suurem osa välismaalastest Voronežist. Nii ka mina. Jõudsin koju tagasi märtsi alguses. Siinsed õppejõud, kes minust vahepeal pikalt kuulnud polnud, olid mind elusa ja tervena nähes väga õnnelikud. Mina pidin aga taas kiiresti elukorraldust muutma. Olin ju plaaninud Tartust pikalt eemal olla – ülikoolilinnas üleöö elu- ja töökoha leidmine ei ole aga  teps mitte lihtne. Seega võtsin vastu Narva muuseumi tööpakkumise ning asusin tööle hoopis Narvas. Soov kõigest hoolimata siiski välismaale õppima minna aga jäi. Koostöös juhendajaga võimalikke alternatiive kaaludes langes valik Poolale. Viimase kasuks rääkis mitu asjaolu – olen poola keelt õppinud, ning Poolas on ka väga tugevad Venemaa ajaloo uurimiskeskused. Paar aastat tagasi õppisin bakalaureusetudengina Varssavis, seekord sai minust Wrocławi ülikooli üliõpilane. Meetmeks, mille abil seekord välismaale õppima pürgisin, oli Erasmus+ Euroopa-sisene õpiränne.

Vajalike dokumentide kokku kogumine, koostamine ja esitamine Erasmus+ programmis osalemiseks ei nõudnud minult palju aega – läbi huumoriprisma võib öelda, et eks kandideerimisdokumentide koostamises oli mul juba omajagu kogemust ka. Tudengitel, kes oma esimesi välisõpinguid alles kavandavad, soovitan aga kindlasti mitte unustada vajalikke keeleteste. Igal ülikoolil on õppimiseks kindlad keelenõuded (Erasmus+ programmis on tavaliselt nõutav vähemalt B2 tase inglise keeles) – nendega tuleks juba õpinguid planeerides aegsasti tutvuda. Kui nõutud keeletaset kinnitav tõend puudu, tuleb kiirelt välja uurida, kus ja kunas vajalikku testi sooritada saate. Samavõrd tõsiselt soovitan suhtuda asjaajamisse välisülikooliga. Näiteks Wrocławi ülikool nõuab kandidaadilt ankeedi täitmist nende veebileheküljel ning kuivõrd Poolas mängivad erinevad igasugused dokumendid ja nende täpne koostamine üldse suurt rolli, tuleb vastuvõtva ülikooli poolt saadetud infosse suhtuda täie tähelepanuga.

Wrocław asub Poola edelaosas. Linnas on rahvusvaheline lennujaam, nii et transpordiühendus on hea, isegi suurepärane. Ühiselamud on igati korralikud, mugavuste poolest sarnased Tartu ühiselamule aadressil Narva mnt 89 (pärast remonti). Jah, on ka kallimaid, nn eliitühiselamuid, aga seal elavad ainult sakslased. Välistudengitele pakutakse erinevaid ingliskeelseid õppeained, mis peamiselt käsitlevad Poola ajalugu 9. sajandist kuni tänapäevani. Kui sooviks on osaleda keelekursustel, tuleb sooritada vastav test, mille järel suunatakse sind just sellesse rühma, mis vastab sinu keeleteadmiste tasemele.

Vaba aja veetmise jaoks on Wrocławis kõik võimalused olemas. Minu ühiselamu juures asub suur kaubanduskeskus, kus on olemas suur spordisaal, mille kasutamine maksab 15 eurot kuus. Wrocławis on palju väga erinevaid restorane ja kohvikuid, kindlasti soovitan proovida poola köögi toite, eriti pierogi-sid (näevad välja nagu pelmeenid). Wrocławi soodne asukoht võimaldab külastada nii Poola naaberriike kui teisi Kesk-Euroopa maid. Nii on mul olnud võimalus käia juba Slovakkias, Ungaris ja Serbias. Siinjuures ka hoiatus – kuigi Flixbus pakub sageli väga soodsaid bussiühendusi, on reiside hilinemine tavapärane. Kui asusin Serbiast tagasiteele Poolasse, selgus, et Ungari piiril olid kohalikud piirivalvurid leidnud eelsõitvast bussist kuus Kalašnikovi automaadi ja paar granaati. Meie buss pidi ootama, nii et hilinesin Budapestis jätkureisile ning pidin seal ööbima. See-eest kohtusin põnevate inimestega, kes samuti niisugusesse olukorda sattusid.

Minu teekond alates välisõpinguteks vajaliku esmase kandideerimisdokumentatsiooni esitamisest kuni reaalselt välismaal õppima asumiseni kestis peaaegu poolteist aastat. See tee oli käänuline, nõudes korduvalt väga kiiret uute oludega kohanemist ja kõikide plaanide ümber tegemist. Pandeemiast tingitud pidevad ning sageli üleöö muutuvad piirangud oli juba harjumuspärane reaalsus, millega vaikimisi arvestada oskasin. Olin valmis ka teisteks välismaal õppimisega paratamatult kaasnevateks ootamatusteks (elukoha leidmine, dokumentatsiooni korduv ümber vormistamine jm). Miski ei olnud mind aga valmistanud ette selleks, et mul võiks tekkida vajadus Venemaalt kiirelt kodumaale naasta idanaabri sõjalise kallaletungi tõttu Ukrainale.  Õppetunniks on aga teadmine, et hoolimata väga keerulistest olukordadest ja ootamatutest takistustest on võimalik oma eesmärk saavutada. Üks või teine tagasilöök on välismaale õppima minnes kindlasti paratamatu, kuid visadus viib lõpuks sihile.