Autor:
Andres Tennus

Inauguratsiooniloengud

Piduliku inauguratsiooniloengu eesmärk on anda ülikooli uuele professorile võimalus tutvustada ennast, oma eriala ja teadusteemat. Inauguratsiooniloengu peab professor oma esimese tööaasta jooksul kas ülikooli aulas või muuseumi valges saalis. Loe inauguratsiooniloengute täpsema korralduse kohta siit.

Esimene Tartu Ülikooli inauguratsiooniloeng toimus 2010. aastal. Inauguratsiooniloengut on lugenud ka kolm ajaloo ja arheoloogia instituudi professorit.

Image
Anu Mänd

Vanema kunsti mõtestamine ja uurimine on viimastel kümnenditel palju muutunud. „Avades suvel ilmunud koguteose „Eesti kunsti ajalugu“ esimese köite, mis käsitleb muinas- ja keskaega, võib lugeja nõutult imestada, kas piltidel kujutatud kivikalmed, sadamakohad, pitserid ja piirikivid ongi kunst,“ tõdes professor. 

Kesk- ja ka muinasaja kontekstis on otstarbekam kasutada sõna kunst asemel terminit visuaalkultuur, mis hõlmab kogu inimeste loodud visuaalset elukeskkonda, sealhulgas artefakte, mida pole traditsiooniliselt kõrgkunsti hulka arvatud. „Esemeid, mida loeme tänapäeval kunstiteosteks, valmistasid toona käsitöölised: maalijad, puunikerdajad, kullassepad, vasksepad, kiviraidurid ja teised, kes tegid lisaks „kunstile“ veel palju muudki,“ rääkis Mänd. 

Inauguratsiooniloengu eesmärk on tutvustada keskaja visuaalkultuuri uurimise allikaid ja rõhutada erialadevahelise uurimistöö vajalikkust. Männi sõnul ei tööta kunstiajaloolane tänapäeval enam üksi, nagu oli tavaks veel paar aastakümmet tagasi, vaid lööb käed teiste erialade esindajatega. Kõige põnevamaid tulemusi saavutatakse just eri spetsialistide koostöös. „Artiklid või koguteoste peatükid, mida olen kirjutanud koos ajaloolase, arheoloogi või konservaatoriga, on palju mitmekülgsemad kui üksnes kunstiajaloolase vaatenurk. Näiteks ehted on sellised põnevad esemed, mida uurivad eeskätt kunstiajaloolased, arheoloogid ja etnoloogid, ent mis võiksid pakkuda huvi ka lingvistidele ja religiooniloolastele,“ lisas professor. 

Anu Mänd on lõpetanud Tartu Ülikooli 1992. aastal kunstiajaloo erialal. Doktorikraadi kaitses ta 2000. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis. Aastatel 1992–1996 töötas Mänd Tartu Ülikooli raamatukogus, hiljem Eesti Kunstimuuseumis ja Tallinna Ülikoolis. Ta on end täiendanud Uppsala Ülikoolis (2007) ja Göttingeni Ülikooli digihumanitaaria keskuses (2014). Alates 2023. aastast on ta Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor. Mänd on osalenud mitmes rahvusvahelises ja kodumaises uurimisprojektis, kureerinud näitusi, avaldanud tosin raamatut ja üle 150 teadusartikli. Ta on koguteose „Eesti kunsti ajalugu“ esimese köite (2023) üks põhiautoritest. 

Anu Männi peamised uurimisvaldkonnad on kesk- ja varauusaja visuaalkultuur ning sotsiaalajalugu. Ta on uurinud kiriklikku (altarid, retaablid, hõbe, hauaplaadid) ja ilmalikku kunsti, aga ka keskaegse Liivimaa gilde ja vennaskondi, kaupmehi ning käsitöölisi, pühakute kultust ja loomade ajalugu. 

Inauguratsiooniloengut saab järele vaadata siit. Pildigalerii leiab siit.

04.10.2023

Image
Aigi Rahi-Tamm

Nõukogude ajajärku ja ühiskonda on käsitletud eri teadusuuringutes rohkelt, ent ometi tuleb nõustuda tõdemusega, et nõukogude ajal elanud inimene on nii indiviidi kui ka kodanikuna, mehe või naisena paljudele endiselt mõistatus. Teada on tõsiasi, et elu nõukogude ühiskonnas oli allutatud pidevale järelevalvele ja kontrollile, kuid see, milliste otseste või varjatud võtete abil inimestega manipuleeriti, milliseid tähendusi anti inimsuhetele, võib üllatada ka selle ajastu kaasaegseid. 

„Ideaalis pidi kontroll toimima koordineeritud tegevusena, alates institutsionaalsest kontrollist kuni enesekontrollini, et viia miinimumini kõrvalekalded kehtestatud normidest ja arendada võimu jaoks sobivaid positiivseid tendentse,“ selgitas Rahi-Tamm. Elanikkonna masskaardistamisest ja mineviku tihedast läbikammimisest sai omamoodi relv. „Nõukogudevastase tegevusena tõlgendatava fakti olemasolu inimese või tema lähedaste minevikus oli kõige lihtsam viis inimese otseseks või kaudseks süüdistamiseks ning mugav argument manipuleerimiseks,“ lisas Rahi-Tamm.

Nõukogude süsteemi käekirja tundmaõppimine on üks professor Aigi Rahi-Tamme uurimisvaldkondadest. Inauguratsiooniloengus keskendutakse ühelt poolt ühiskonna kontrollimiseks vajaliku info kogumise viisidele, milles oli oma roll ka arhiividel. Teisalt seatakse rõhk inimestevahelistele suhetele, mis on kontrolli tõhusust mõjutanud kõige enam.

Aigi Rahi-Tamm on lõpetanud Tartu Ülikooli 1990. aastal ajaloo erialal ning kaitsnud 1996. aastal samas magistri- ja 2004. aastal doktorikraadi. Alates 1990. aastast on ta töötanud Tartu Ülikoolis teaduri, vanemteaduri ja dotsendina ning olnud Ajaloolise Ajakirja abitoimetaja. 2014. aastast juhib Aigi Rahi-Tamm arhiivinduse osakonda ja 2021. aastast on ta arhiivinduse professor. Ta on täiendanud end Leibnizi Uusima Ajaloo Uuringute Keskuses (ZZF) Potsdamis (2013), Imre Kertész Kollegis Jenas (2018) ja Stanfordi Ülikooli (2019). Rahi-Tamm on osalenud mitmes rahvusvahelises uurimisvõrgustikus ja töörühmas, avaldanud arvukalt teadusartikleid, juhendanud nelja doktoranti ja 20 magistranti ning praegu on tal juhendamisel viis doktoritööd.

Aigi Rahi-Tamme uurimisteemadeks on olnud küüditamised Eestis 1941.–1951. aastal ning sundrände probleemistik; ühiskonna sovetiseerimisega kaasnenud poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste protsesside analüüs; eestlaste sõjakogemus 20. sajandil; dialoogid individuaalsete kogemuste ja ühiskondliku konteksti.

Inauguratsiooniloengut saab järele vaadata siit. Pildigalerii leiab siit.

19.05.2022

Image
Olaf Mertelsmann

Ida-Euroopa „mahajäämus“ näib olevat ammune ajalooline tõsiasi, ehkki see piirkond on tänapäeval väga mitmekesine ja mahajäämust võib määratleda väga erinevalt. Olaf Mertelsmanni sõnul võib koroonapandeemiat näha riigi, institutsioonide ja ühiskonna proovilepanekuna. 

„Teataval määral on võimalik riikide edu või ebaedu selles kriisis mõõta. Mitmed tegurid, näiteks lääneriikide ühiskonnakorralduse eeldatav paremus, võiksid lubada järeldada, et mandri idaosa on pandeemia tõttu rohkem hädas kui lääs. Seni seda üheselt öelda ei saa,“ rääkis ta.

Professor Mertelsmann peab loengu ajaloolasena ega puuduta pandeemia meditsiinilisi ja epidemioloogilisi külgi.

Olaf Mertelsmann on õppinud aastatel 1990–1995 Hamburgi Ülikoolis ajalugu, saksa keelt, pedagoogikat ja soome-ugri keeleteadust ning saanud 2000. aastal doktorikraadi lähiajaloos. Alates 2020. aastast on ta Tartu Ülikooli Ida-Euroopa ajaloo professor. Tema uurimisteemade hulka kuuluvad Ida-Euroopa, eriti Baltimaade ja Nõukogude ajalugu, stalinism, sotsiaal- ja majandusajalugu ning mõlemad maailmasõjad. Ta on olnud viie monograafia autor või kaasautor, kirjutanud hulga artikleid ja toimetanud või kaastoimetanud üheksa kogumikku. Praegu keskendub ta 1950.–1960. aastatele NSV Liidu Balti vabariikides, stalinistlikule majandusele, Eesti transpordiajaloole ning Baltimaade majanduslikule arengule pärast 1920. aastat.

Inauguratsiooniloengut saab järele vaadata siit. Pildigalerii leiab siit.

14.10.2021

Image
Tõnu Tannberg

Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal sai nõukogude võimu üheks esmaseks ülesandeks ühiskonna sovetiseerimisprotsessi läbisurumisel ka uue ajalookäsitluse väljatöötamine. Selle ülesande lahendamiseks vajas režiim ideoloogiliselt ustavat teadlaskonda ning institutsionaalset tuge, mida pakkus eelkõige Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisus Tartus 1947. aastal asutatud ajaloo instituut. Uuest teadusasutusest kujunes nõukogude malli kohaselt kiiresti tähtsaim ajaloouurimise keskus Eesti NSV-s peamise eesmärgiga uutele oludele vastava Eesti ajaloo ülevaateteose koostamine. Sõjaeelsed käsitlused olid ideoloogiliselt sobimatud ja selleks ajaks juba enamasti käibelt kõrvaldatud.

„Loengus vaatlen esimese nõukoguliku Eesti ajaloo üldkäsitluse koostamisega seotud teemasid, analüüsin ülevaatlikult selle vastuolulise protsessi eri etappe, võtmeisikuid ja nende panust ning eri asutuse rolli ajalookirjutamise nõukogustamisel, mis tipnes 1952. aastal üheköitelise teose „Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani)“ väljaandmisega,“ rääkis professor Tannberg loengu sisust. Gustav Naani toimetamisel avaldatud üldkäsitlus oli murrangujooneks ajalooteaduse nõukogustamisel, seejärel muutus Eesti ajalugu ametlikult Eesti NSV ajalooks. „Ühtlasi käsitlen loengus põgusalt ka stalinlikku teaduspoliitikat ja ajalooteaduse ideoloogilist suukorvistamist NSV Liidus sõjajärgsetel aastatel,“ lisas Tannberg.

Tõnu Tannberg on lõpetanud Tartu ülikooli 1986. aastal üldajaloo erialal. 1996. aastal kaitses ta doktoriväitekirja teemal „Maakaitseväekohustus Balti kubermangudes 19. sajandi 1. poolel (1806–1856)“. Tänaseks on tema sulest ilmunud üle 200 teaduspublikatsiooni, ta on paljude üldkäsitluste ja kooliõpikute autor, koostaja ja toimetaja ning kuulub mitmete teadusväljaannete ja -asutuste toimetuskolleegiumidesse ja nõukogudesse. Teda on kahel korral pärjatud parima eestikeelse ajalooraamatu preemiaga. Tannbergi peamised uurimissuunad on Baltimaade sõjaajalugu Vene impeeriumi ajal ning 20. sajandi Eesti poliitiline ajalugu NSV Liidu ja Ida-Euroopa arengu kontekstis.

Inauguratsiooniloengut saab järele vaadata siit. Pildigalerii leiab siit

19.09.2013

Raamatu kaanepilt

Ilmus Enn Tarveli "Valge kotka tiiva all"

Raamatu kaanepilt

Ilmus kogumik Baltimaade loomaajaloost

Ajaloolise Ajakirja kaanefoto

2023. aasta Ajaloolise Ajakirja teine number on ilmunud