Eesti külma sõja järgses maailmas
Kaarel Piirimäe
Minu peamiseks uurimissuunaks võib praegu pidada Eesti välispoliitika uut algust 1990. aastatel ja Eesti kohaotsimist uues, külma sõja järgses maailmas. Ei saa öelda, et õpetlased poleks antud ajastut varem uurinud. On küll, kuid seda on teinud kaasaegsed omaeluloolisest vaatevinklist või sotsiaal- ja riigiteadlased nendele distsipliinidele omastest teooriatest ja perspektiividest lähtudes. Ajaloolase ülesanne on puurida mälestuste, teooriate, ka ajakirjanduse paksust kihistusest läbi algallikateni ning hakata nende abil valama minevikku ajalooteadusele omasesse vormi. Muidugi ei tule seejuures mälestusi ja ühiskonnateooriaid kõrvale heita, vaid kasutada ka neid muuhulgas huvitavate ajastudokumentidena.
Teadusteema teoreetiliseks raamistikuks on üleminek külma sõja aegsest rahvusvahelisest süsteemist külma sõja järgsesse. Ka Eesti Vabariigi taastamine langes ajaliselt selle üleminekuga laias laastus kokku. Kas seos oli põhjuslik, on omaette huvitav küsimus. Igatahes võime nentida, et 1991. aastal iseseisvunud Eesti leidis end kiiresti muutuvast maailmast, mis püüdis üles ehitada uut rahvusvahelist süsteemi. Et seda süsteemi hakati nimetama külma sõja järgseks võib olla märk, et uus kord ei olnudki põhimõtteliselt uus, vaid taaskasutas 1940. aastatel rajatud süsteemi vundamenti. See tugines ÜRO-le, maailmapangale, rahvusvahelisel rekonstrueerimis- ja arengupangale, rahvusvahelisele valuutafondile, üldisele tolli- ja kaubanduskokkuleppele, samuti NATO-le. Lisaks olid olemas 1940.-1950. aastatel rajatud Euroopa integreerumist tõukavad institutsioonid, millel rajanes Euroopa regionaalne süsteem.
Nii kaua, kui püsis NSV Liit, oli olemas kasvõi teoreetilinegi alternatiiv Lääne-kesksele rahvusvahelisele süsteemile. Kui NSV Liit lagunes, varisesid koost viimased kommunismileeri riismed. Nn sotsialistlik globaliseerimine ei suutnud konkureerida 1970.-1980. aastatel hoogu võtnud neoliberaalse majandusmudeli ja sellega koos käiva globaliseerumisega. Katse rajada NSV Liidu varemetele uut integratsiooni vormi - Sõltumate Riikide Ühendust – tõotas olema keeruline. Erinevalt neoliberaalsest mudelist oli see algusest peale eelkõige poliitiline projekt Venemaa mõjuvõimu säilitamiseks.
Uurides Eesti välispoliitika algust ja laiemalt kohaotsinguid uues maailmas, võime küsida, millised üldse olid Eesti valikud? Yale’i ülikooli ajalooprofessor Timothy Snyder on juhtinud tähelepanu, et 1990. aastad erinesid 1920. aastatest selle poolest, et Läänel oli huvi, samuti vahendid, et lülitada Ida-Euroopa Lääne-kesksesse rahvusvahelisse süsteemi. Oli Euroopa Liit ja oli NATO, mis oli võimelised siduma endised idabloki maad enda külge. Muidugi ei olnud midagi kindlat selles, et nad seda ka teevad ja et see õnnestub. Tegelikult näeme, et protsess ei ole veel sugugi lõppenud näiteks Ukrainas, mis siiani kõigub Lääne ja Ida vahel. Samuti ei ole veel otsustatud nende Euroopa riikide tulevik, nagu Soome ja Rootsi, kes külma sõja ajal otsustasid jääda julgeolekupoliitiliselt neutraalseks. Võitlus nende (ja ka ammust aega neutraalsete riikide, nagu Šveits) staatuse üle käib.
Kui küsida, mida seoses Eesti välispoliitikaga uurida, tasub tuua konkreetne näide. Huvitav on küsimus Eesti liitumisest NATOga. Seni on vähe uurimusi, mis käsitleks NATO teist ehk 2004. aasta laienemisringi. Tagasihoidlikult on uuritud NATO laienemist liitunud riikide perspektiivist. Riiklikud arhiivid on enamuses suletud. Eesti välisministeerium on aga valitud uurijatele paotanud oma arhiivi ust ning mul endal on valmimas uurimus NATO laienemisest Eesti perspektiivist. See võimaldab heita valgust näiteks sellele, kuidas USA ametnikud ja poliitikud valmistasid Eestit ette, et see oleks väärikas kandidaat puhuks, kui avaneb võimalus NATOt laiendada. Selline võimalus 2000. aastate alguses ka avanes ja kuna Eesti vastas kõigile vormilistele ja ka kirjutamata nõuetele, Eesti NATO liikmeks ka sai.
Teine küsimus, millega praegu koostöös kolleegidega Soomes, Rootsis ja mujal tegelen, on neutraalsete Põhjala riikide Soome ja Rootsi suhtumine Eesti, Läti ja Leedu julgeolekupoliitikasse 1990. aastatel. Teada on, et nad olid skeptilised ja isegi kriitilised Balti riikide püüdluste suhtes ühineda NATOga. Praeguse olukorra valguses, kus nad ka ise püüavad peaaegu meeleheitlikult NATO liikmeiks pääseda, on tegu teoreetiliselt huvitava küsimusega. Miks oldi Balti riikide suhtes kriitilised ja miks isegi takistati Balti riikide lähenemist NATOle, samal ajal aga toetades tugevasti näiteks iseseisva kaitsevõime üleehitamist? Miks püüti kompenseerida väljajäämist NATOst sellega, et toetati liitumist Euroopa Liiduga? Kas põhjus oli peamiselt erinevuses, kuidas tajuti Venemaad ja ennustati Venemaa tulevikku? Kuidas selline suhtumine mõjutas meie ja Soome ning Rootsi vahelisi suhteid?
