Autor:
Erastvere hooldekodu, üldvaade. Arhitekt Maie Penjam, EAM Fk 7872, Eesti Arhitektuurimuuseum, http://www.muis.ee/museaalView/2637346

Erihoolekanne Eesti NSV-s

Liisa Lail

Minu doktoritöö teemaks on "Erihoolekanne Eesti NSV-s". Alustasin doktoriõpinguid peaaegu kolm aastat tagasi, samas on erihoolekanne olnud minu õpingute keskmes nii bakalaureuse- kui ka magistriastmes. Bakalaureusetöö raames uurisin valdkonna toimimist Erastvere vanadekodu (erihooldekodu) keskselt. Magistriõpingute raames laiendasin asutuste valimit ning uurisin konkreetsemalt sovetiseerimise käigus toimunud muutusi. 

Erihoolekanne tähendab tänapäeva Eestis hoolekannet, mis seondub psüühiliste erivajadusega inimesele vajalike teenuste pakkumises. Kahe maailmasõja vahel tähendas väljend eelkõige teatud rahastustüüpi, mõiste seostamine vaimuhaigustega algab Nõukogude perioodil.

Erihoolekanne on väga mitmekesine uurimisvaldkond. See hõlmab endas nii teadusajalugu (psühhiaatria) kui ka sotsiaalajalugu (hoolekanne). Kuniks 20. sajandi teise pooleni oli vaimuhaigete eluolu puudutav - ravi ja toimetulek – teineteisest üldiselt veel lahutamatud. Eraldumine algab pärast II maailmasõda ja seostub uute ja järjest tõhusamate ravimeetmete kasutuselevõtmisega, mis jõudsid peaaegu koheselt ka Eestisse. Erandina võib mainida psühhoteraapia võidukäiku Ameerika Ühendriikides, mida Nõukogude Liidus omaks ei võetudki. Haiglad muutusid peamiselt raviasutusteks, erihooldekodudesse (kasutati ka nimetust psühhokroonikute kodud) paigutati inimesed, kes vajasid pikaaegset ravi või keda ei olnud võimalik meditsiiniliselt aidata.          

On huvitav, et alates valdkonna eraldumisest kaheks, on ajaloolaste uurimisrõhk olnud psühhiaatria ja psühhiaatriahaiglate keskne. Hoolekandeasutused on 20. sajandi teisest poolest ajaloouurimusest üldiselt kõrvale jäänud. Paljudes maailma piirkondades on see seletatav deinstitutsionaliseerimisega (hoolekanne liigub asutustest väljapoole), mistõttu on hoolekandealast materjali keerulisem uurida. Lisaks on riikidevahelised erinevused oluliselt suuremad kui näiteks psühhiaatria puhul. 

Eestis elas 1980-ndate alguses erihooldekodudes üle 3000 inimese, üle tuhande rohkem kui sai ravi toonastes psühhiaatriahaiglates (üle 2000). Seetõttu oli minu jaoks loomulik keskenduda just hoolekannet pakkuvatele asutustele. Ent kuna Eestis on psühhiaatria ajalugu peaaegu sama uurimata nagu erihoolekandeajalugu, siis on doktorantuuri käigus saanud igapäevaseks tegevuseks ka haiguslugude, psühhiaatriaalaste teadustööde, statistikate ja juhendite analüüs. Päris eraldiseisvalt kahte valdkonda uurida ei ole võimalik. 

Minu jaoks on töös kõige huvipakkuvamaks kujunenud hoolekande korralduslikud küsimused – seadusandlus, rahastamine ja eelnimetatu kajastumine tegelikkuses. Need on olulised teadmised mõistmaks (ja ideaalis ka mõjutamaks) tänaseid riiklike poliitikaid ja neile järgnevaid ühiskondlike protsesse. Näiteks, kuidas riiklikult rahastatud hoolekanne mõjutab pakutava abi kvaliteeti või institutsionaliseerimist? Mõni probleem, näiteks terav puudus hooldajatest, ei ole kadunud, vaid pigem süvenenud. 

Doktoritöö hõlmab ka eluolu ja olmet: Milline oli nende inimeste igapäevaelu, kes elasid või töötasid erihooldekodudes – nende elutingimused, suhted, vabaaja veetmine? Et tihti asusid hooldekodud suuremate asulate läheduses, siis see osa, mis kajastab kogukondade ja asutuste (elanike) koostoimimist, on huvitav vaadelda läbi tänase prisma, kus aeg-ajalt kerkivad üles protestimeeleolud sotsiaalasutuste rajamisest näiteks magalapiirkondadesse.  

20. sajandil leidsid aset erinevad psüühiliste erivajadustega inimestega seonduvad ühiskondlikud protsessid: institutsionaliseerimine, psühhofarmakoloogiline revolutsioon, deinstitutsionaliseerimine, reinstitutsionaliseerimine. Uurimise hetkeseisu põhjal võib öelda, et kõik läänemaailma hoolekandele omased protsessid leidsid aset ka Eestis, muidugi oma variatsioonides. 

Illustratsioone:

Erihooldekodud asusid tavapäraselt vanades mõisahoonetes, näiteks Pikajärve erihooldekodu https://www.muis.ee/museaalview/2634639

Pikajärvel elas 1982. aastal 207 inimest. Suurimad erihooldekodud asusid Koluveres (557 elanikku) ja Valklas (525 elanikku).

1970-ndaid iseloomustab uute hooldekodude rajamine ja olemasolevate laiendamine. Pildil 1926. aastal avatud Erastvere erihooldekodu pärast 1970-ndatel toimunud juurdeehitustöid (https://www.muis.ee/museaalView/2637346).
 

Paris Pin-Yu Chen

Paris Pin-Yu Chen räägib globaalsest lähenemisest rassile ja eugeenikale sõdadevahelises Eestis

Kadri Voorand

Uueks Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks saab muusik Kadri Voorand

Doktorandid humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna talvekoolis 2024

Algab kandideerimine vastloodud humanitaarteaduste erialadidaktika doktoriõppe kohale