Hullu kunstniku müüdi kolm teoreetilist suunda

Eva Elise Olli magistritöö süstematiseerib hullumeelse kunstniku müüti läbi kolme teoreetilise suuna – melanhoolia-, kujutlusvõime- ja patoloogiline suund. Töö eesmärk pole anda kunstnikumüüdi kronoloogilist ülevaadet, vaid pakkuda omapoolset tõlgendust tuginedes nii kunstiteooriale kui konkreetsetele kunstnikumüütidele. Kõrvutades omavahel kõige esileküündivamad teooriad ja kunstiajaloolised näited, kerkivad esile kolm temaatilist sõlmpunkti, mis omakorda on paratamatus seoses ajastuspetsiifilise kunstniku definitsiooniga.  

Eva leiab oma töös, et kuigi loova melanhooliku idee algelementideks on Platoni jumaliku hullumeelsuse kontseptsioon ja Aristotelesese n-n Problemata XXX.I, siis rõhutatult melanhoolse kunstniku idee vormub täiuseni Itaalia renessansis. Loova melanhoolia ja vice versa väljapaistvaim eestkõneleja Marsilio Ficino teooriatesse süvenedes leiab Eva argumentatsioonipaarikud, mis lasuvad ajalooliste musta sapi- ja furor poeticus-e ideedel. Põhistamise stiilist tulenevalt kumuleeruvad nendel omakorda kunstnik-teadlane ja kunstnik-märter, kelle melanhoolia maneerid üksteisest irduvad. Ka kujutlusvõime suuna algpunkt on Platon ja tema mimeesisest hierarhiliselt kõrgema phantasma. Illustreerimaks suundade paigutist kattumist, tutvustab Eva kõigepealt renessanss-mõtleja Romano Alberti mentaalsete piltide ja paratamatu melanhoolsuse ideed. Seejärel püüab Eva loova ja hullunud kujutlusvõime olemusi mõtestada läbi mõistuse ja kirgede mõjujõu, tuginedes nt Denis Diderot’ innustunud kunstniku ideele, Immanuel Kanti vabatahtliku ja kontrollimatu kujutlusvõime eristusele ja oculus imaginationis-ele kui kujutlusvõime n-ö füsioloogilisele paigale. Vaimusilma ideest kantuna jõuab Eva patoloogilise teemaliinini, mille ehedaimaks näiteks on Cesare Lombroso, kelle jaos on loov geenius üks psühhopatoloogia liike. Ennetades psühhoanalüütilisi teooriaid, väidab Lombroso, et geenius on neuroos. Kunstnikku ja hullumeelse psühhobioloogiline alus on sama, erisus seisneb avaldumisevormis. Kõrvutades Lombroso teiste sarnaste teooriatega jõuab Eva järeldusele, et teoreetilises ruumis paiknevad geenius ja hullumeelne üksteise kõrval ja kattuvad osaliselt, ennustades selliselt 20. sajandi loovuspsühholoogia kontiinumi ideed. Laiemalt järeldub, et mida inimesekesksemaks maailm muutub, seda vähem omistatakse vastutust loova geeniuse eest abstraktsele kõrgemale jõule via Platon; mida kunstnikukesksemaks muutub loovuse müsteerium, seda kliinilisemaks muutub geeniust põhistav hullus, s.t hulluse ja loovuse seostamise intensiivsus ja laad on seoses kunstniku kui indiviidi tähtsuse kasvu, sotsiaalse ja ideelise positsiooni järkjärgulise kasvuga. 

Eva Elise Oll