Konverentsil keskaegsest piiskopivõimust kaasati ka üldsust

Madis Maasing
Anti Selart 

20.–22. oktoobril 2022 toimus Loode-Poolas Kulices (saksa nimega Külz) konverents „Bishops in the 12th–16th Century Baltic Zone. Between Ministry and Desire for Power”, mille peakorraldajateks olid Rafal Simiński (Szczecini ülikool) ja Nina Gallion (Mainzi ülikool). Ürituse korraldajaks oli Euroopa Liidu finantseeritud Saksamaa-Poola regionaalse koostöö projekt „Mare – Pomerania – Confinium“, mille seatud tingimuste hulka kuulus ka üldsuse kaasamine. Konverentsi töökeeled olid inglise ja poola keel, ning võimalikult suure huviliste ringi – eelkõige kohalike ajalooõpetajate ja gümnaasiumiõpilaste – kaasamiseks oli korraldatud kvaliteetne (!) sünkroontõlge mõlemasse keelde. See võib näida asjatu kuluna, aga võimalus tulla teadlaste ettekandeid kuulama võeti laiema publiku poolt väga soojalt vastu. Konverentsil osalesid uurijad Poola, Saksamaa, Taani, Läti, Rootsi ja Norra ülikoolidest. Eestit esindasid kaks meie instituudi üldajaloo osakonna töötajat: keskaja professor Anti Selart ja varauusaja teadur Madis Maasing.

Taga-Pommeri (Hinterpommern) on üks neid piirkondi, mis läks Teise maailmasõja tulemusena Poola koosseisu. Kulice oli Bismarckide perekonnale kuulunud valdus. Pärast kommunistliku süsteemi kokkuvarisemist renoveeriti mõis 1990. aastatel Bismarckide perekonna eestvõttel konverentsikeskuseks, tänapäeval kuulub see Szczecini ülikoolile. Mõis sobib piiratud osavõtjate arvuga, kuid intensiivsete seminaride korraldamiseks: väikese küla ainus vaatamisväärsus lisaks mõisale on historitsistlik kirik ning kuivõrd kohapeal pole poodi, tuli ka õhtuse õlle järele sõita viie kilomeetri kaugusele Nowogardi linna.

Ettekanded käsitlesid hiliskeskaegse ja varauusaegse Läänemere-äärse regiooni piiskoppe. Seejuures oli teemadering muljetavaldavalt lai. Kõne all oli nende tegevus nii hingekarjaste kui ka poliitikutena, sh piiskoppide suhted oma seisuste ja alamate, valitsejate ja naabervõimudega; piiskoppide kuvand kaasajal ja historiograafias, katedraalid ja hingekarjaste residentsid. Piiskoppe käsitleti grupina (sh rääkis Anti Selart Liivimaa kohalikest piiskoppidest, kes kandsid paavsti legaadi tiitlit, ning Madis Maasing andis ülevaate kõrgaadli päritolu Liivimaa piiskoppidest), kuid oli ka mitmeid juhtumiuuringuid, mille fookuses oli üks kindel piiskop. Nii rääkis Friederike M. Schnaki peetud konverentsi peaettekanne Schwerini piiskopist, Braunschweig-Lüneburgi hertsogist Melchiorist. Kirikuloo ja poliitilise ajaloo kõrval olid esindatud ka mentaliteediajalugu, kunstiajalugu ning arheoloogia. Konverentsi korraldajad ja sellel osalejad pidasid üritust igati õnnestunuks, plaanis on välja anda ka ettekandeteemasid käsitlev kogumik. Piiskopivõimu eri aspektid on aktuaalne ja kindlasti vastukaja leidev uurimisteema. Veelgi olulisem oli aga võimalus saada üle kahe aasta taas kokku vanade tuttavatega ning õppida isiklikult tundma kolleege, kes seni vaid nimepidi tuntud.

Konverentsi lõpetas 22. oktoobril toimunud ekskursioon Kamieńi (saksapäraselt Cammin) piiskoppide kunagistesse residentslinnadesse Kamień Pomorski ja Wolin. Ekskursiooni juhtinud dr Paweł Migdalski Szczecini ülikoolist juhtis eriti tähelepanu sellele, kuidas on sõjajärgses ja nüüdisaegses Poolas suhtutud Pommeri „saksa“ minevikku. Wolini on samastatud muinasjutuliste viikingilinnade Vineta ja Jomsburgiga, kommunistlikus Poolas toonitati viikingiaegse Pommeri slaavilikkust. Teises maailmasõjas purustatud ja alles 1999. aastaks taastatud Püha Nikolai kiriku juurde asutas Kamieńi piiskop 2008. aastal kapiitli (preestrite kolleegiumi) – mitte märkimaks ära asjaolu, et Wolinis asus 12. sajandil piiskopkonna keskus, vaid selleks, et teha misjonitööd linnas iga-aastasel suurel viikingifestivalil osalevate taaskehastajate ja teiste „paganlike“ viikingihuviliste seas.

Konverentsijärgsel nädalal oli Madis Maasingul võimalus tutvuda Liivimaa-teemaliste arhiiviallikatega 16. sajandist, mida säilitatakse Szczecini Riigiarhiivis (Archiwum Państwowe w Szczecinie). Muuhulgas leiavad Pommeri hertsogite allikates käsitlemist Liivimaa sisetülid 1540. ja 1550. aastatel, mida hertsogid ka lahendada püüdsid, ning väga suures mahus ka Liivimaa sõja aegne probleemistik. Lühikesel arhiivikülastusel sirvitud mahukaimad säilikud sisaldasid hertsogite murekirju seoses võõraste väekontingentide liikumisega läbi Pommeri kas Saksamaalt Liivimaale või vastupidi. Need on materjalid, millele ka eesti ajaloolased edaspidi kindlasti rohkem tähelepanu pööravad.