Mati Lauri tragikoomiline ajalookirjutus

Pärtel Piirimäe

22. novembril esitles professor Mati Laur EÜS-i majas raamatut „Impeeriumi sünd. Venemaa ajalugu Peeter Esimesest Katariina Teiseni“ (Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus 2022). Raamatu ilmumine on Vene-Ukraina sõja kontekstis äärmiselt aktuaalne, sest just viimastel aastatel on president Putin tõstnud esile Venemaa 18. sajandi valitsejaid Peetrit ja Katariinat kui edukaid impeeriumiehitajaid ning nende kujud ehivad ühte suuremat vastuvõtusaali Kremlis.[1] Mati Lauri raamatu kandvaks teemaks ongi Venemaa kasvamine pea tundmatust moskoviitide riigist imperiaalseks suurvõimuks nende kahe isevalitseja juhtimise all. Sellega seonduvaks, raamatut punase niidina läbivaks teemaks on dilemma, kas Venemaa on või peaks olema osaks Euroopast või kehastab ta ainukordset ja ülejäänud maailmast kõrgemalseisvat „Vene maailma“, mille ajalooliseks missiooniks on laienemine. Eessõnas seostab autor Venemaa impeeriumiihalust „arulageda suurusehullustusega“, mille tagant kumab arengupeetustest tingitud alaväärsuskompleks.

Raamat põhineb Mati Lauri loengutel Vene ajaloost 18. sajandil, mida ta on lugenud alates 1990. aastatest mitmele ajalootudengite põlvkonnale. Teose eesmärgiks on tutvustada sama materjali laiemale lugejaskonnale, mistõttu see on kirjutatud populaarses ja kergesti loetavas stiilis ning teksti pole koormatud viiteaparatuuriga. Raamatu põhitähelepanu on pööratud Peterburis toimuvale, s.t. valitsejate ja nende soosikute isikutele ning õukondlikele intriigidele ja paleepööretele. Selle kõrval leiavad põhjalikumat käsitlust välispoliitika ning valitsuste reformiplaanid. Autor ei ole varjanud, et ta on ammutanud inspiratsiooni ja informatsiooni Vene revolutsioonieelsest ajalookirjutusest, eeskätt Vassili Kljutševski (1841-1911) loengutest Venemaa ajaloost. Valitseja- ja õukonnakeskset käsitluslaadi võib pidada omamoodi reaktsiooniks nõukogudeaegsele ametlikule ajalookirjutusele, mis rõhutas strukturaalsete tegurite tähtsust ajalooprotsessis ning pisendas ajalooliste tegelaste rolli, välja arvatud juhul kui tegu oli klassivõitluse käilakujudega. Samuti tuleb koos autoriga tõdeda, et Venemaa absolutistliku riigikorra tingimustes oli keisrite ja keisrinnade isikuomadustel ja ideedel tõepoolest otsustav roll kogu riigi arengute suunamisel. Samas näitab Mati Laur oma käsitluses, kuidas ka kõige reformimeelsemad valitsejad (nagu Katariina II) põrkusid Euroopa valgustusest inspireeritud reformide läbiviimisel Venemaa üldise sotsiaalse, kultuurilise ja haridusliku mahajäämusega, mille üheks suureks ühisnimetajaks oli pärisorjus.

Ehkki raamatu peamised teemad on tõsised, on Mati Lauri raamat kirjutatud läbivalt humoorikas võtmes. Ta on osanud Venemaa ajaloost leida üles veidra ja naljaka, nii et tegu ei ole müstilise ja salapärase, vaid pigem tragikoomilise ajalooga. Euroopalikust perspektiivist vaadatuna on paljud Venemaa ajaloo võtmetegelased ja sündmused absurdsed ja koomilised, ent need peegeldavad Venemaa ettearvamatust ja mahajäämust, millel on nii venelaste endi kui ka Venemaa naabrite jaoks olnud enamasti traagilised tagajärjed. Kui raamat lõpeb tõdemusega, et Katariina II „avas Venemaale Euroopa ukse“, siis tuleb paraku nentida, et sellest uksest sisseastumine ei ole järgneva veerand tuhande aasta jooksul kunagi täielikult õnnestunud.