Autor:
Pixabay

Noore ajalooõpetaja rõõmud ja mured

Marko Zanev

Image
Marko Zanev Ostravas

Alustasin oma õpinguid Tartu Ülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituudis 2011. aastal. Bakalaureuseõppe (arheoloogia ja üldajalugu) lõpetasin 2016. aastal pärast ühte lisa-aastat ning akadeemilist puhkust kaitseväeteenistuse läbimiseks. Jätkasin kohe õpinguid ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja magistriõppes, mille lõpetasin 2019. aastal, olles vahepeal olnud aastaks vahetusüliõpilane Tšehhimaal Ostrava linnas. Seega kestsid minu õpingud „ideaalsest“ 3+2 süsteemist kindlasti kauem. 

Kindlasti on kümmekonna aasta jooksul tudengite elus paljugi muutunud. Lisaks vahetult õppetöö ja õpikeskkonnaga haakuvale (uuenenud õppekavad, mugavam õpikeskkond, täiustatud tugisüsteem) on muutunud ka ajad-olud. Paljugi on jäänud aga samaks, isegi keerulisemaks muutunud. Näiteks on ka täna väljakutseks, kuidas ühendada õpingud töölkäimisega. Minul see õnnestus – käisin õpingute ajal kogu aeg tööl –, kuid ma ei eita, et ajuti oli see keeruline.   

Õpinguajal kasutasin alati iga võimalust, et täiendada nii oma erialateadmisi kui üldist silmaringi. Osalesin Vene Geograafiaseltsi toel arheoloogilistel väljakaevamistel Krasnojarski krais ning mitmetel väljakaevamistel ka Tallinna ja Tartu linnas ja lähistel. Olin aktiivne vabatahtlik toona veel Tartu Laste Tugikeskuse egiidi all korraldatud heategevusprogrammis „Vanem Vend, Vanem Õde“, panustades erilise rõõmuga projekti kultuuriürituste (eriti jõulupidude) organiseerimisse. Soojad mälestused on ka ajaloostuudiumi raames korraldatud ettevõtmistest (jõulupidu, ajaloorebaste pidulik ristimine jm). Tudengiajal olin üks nendest, kes esimese tudengiaasta lõpus töötas suvevaheajal USA-s, müües Southwesterni raamatuid. Loengutele ja seminaridele lisaks andsid vahetusüliõpilaseks minek ja vabatahtlik töö meeletult palju juurde ning tagasivaates tulevad ülikooliajaga seoses meelde just minu seiklused väljaspool auditooriume.

Õppisin pedagoogikat ajal, mil Eestis, nagu hästi teada, süveneb õpetajate puudus. See garanteeris mulle täiskohaga töökoha juba septembris 2019 ehk vahetult pärast lõpetamist. Oma esimesed koolitunnid olin tegelikult andnud juba enne didaktikastuudiumi algust. Magistriõpingute ajal avanes mulle väga mitmetahuline ja põnev haridusvaldkond ja tegelikult juba enne diplomi omandamist olin saanud väga mitmekülgse kogemuse õpetajana. Olen õpetanud venekeelseid gümnasiste, erivajadustega põhikooliõpilasi ning töötanud ka suurlinna lähedal asuvas väikekoolis. Magistridiplomi kättesaamise hetkeks oli mul seljataga töökogemus neljas väga erinevas Eesti koolis. Õpingute lõpuks olid kõik minu kursusekaaslased leidnud täiskoormusega töökoha. Praegu kestab mu viies tööaasta õpetajana. Statistika järgi lahkuvad pooled õpetajad pedagoogitöölt just viis aastat pärast ülikooli lõpetamist. Õnneks on minu kursusekaaslased meeletult entusiastlikud hariduse edendajad ning mitte keegi meist ei ole veel ametit maha pannud. Samas ei saa eitada, et praegu on minu jaoks tegemist vägagi pöördelise aastaga, sest jätkamine garanteerib mulle küll töö, kuid tingimata ei ole garanteeritud soovitud palk ja elukvaliteet. 

Võrreldes kõrgharidusega eakaaslastega, kes töötavad muudes valdkondades, on minu sissetulek väiksem. Realistlikult vaadates teadsin ma juba õpetajaharidust omandades, et suuri rikkusi ma selles ametis töötades ei näe, sest ma ei valinud endale karjääri näiteks IT-sektoris. 2021. aasta aprillis, täiskohaga õpetajana töötades ning elupinda otsides oli minu kodupank nõus andma mulle ainult 40 000 eurot laenu, et osta oma esimene kodu. Seega olid kõik Tallinna uusarendused ja suuremad korterid minu jaoks välistatud. Noore kõrgharitud spetsialistina on tööturul osalemine kindlasti olnud põnev väljakutse ning ma ei ole pääsenud veel olukorrast, kus mul oleks võimalik töötada püsivalt ainult ühel töökohal. Lisaks õpetajatööle töötan nii reisijuhi kui ka giidina ehk tavaline õpetajate suvepuhkus on mulle ka üks kiiremaid tööperioode aastas. Õpetajatöö üks parimaid külgi ongi pikk suvepuhkus. 

Minu töö on olnud põnev ja vaimselt väljakutsuv ning osaliselt ka selle tõttu on läbipõlemise oht õpetajana suur. Alustava õpetajana olen pidanud läbi töötama kõik ajalooõpingute ajal omandatud teadmised, et teha aine õpilastele mõistetavamaks. Tööga on kaasnenud pikki unetuid öid materjale analüüsides ja kokku pannes, õpilaste töid parandades ja Stuudiumis ning eKoolis õpilaste ja vanematega suheldes. Selleks sind ülikooliõpingud otseselt ette ei valmista, mistõttu olen tänulik oma mitmekülgsele töökogemusele ja vahetusaastale, mis on võimaldanud mul täiendada oma ülikooliõpingute ajal saadud teoreetilisi teadmisi. 

Ajaloo õppimine võimaldab igaühel mõista inimkonna lugu paremini, kui tudengid sellest esmapilgul ise aru võivad saada. Tööturul hakkamasaamiseks nõuab õpetaja eriala aga kindlasti omapoolset pühendumist ja kogemuste otsimist, et leida need väljakutsed, mis igaühele kõige rohkem sära silmadesse toovad. 

Marko erialaste ettevõtmiste kohta saab veidi pikemalt lugeda ka siit:

Marko Zanev. Õpetaja töötasu peab andma turvatunde. (26.09.2022)
Marko Zanev. Arvustus: kuidas teha ajaloolasest superkangelane? (jaanuar 2022)
Tiina Nõmm. Hea kummitus­loo valem: terake tõde, kübeke surma­huvi ja paras kogus inimlikku uudis­himu. (02.11.2021)
Kirjastus Argo. Saage tuttavaks: superlugeja Marko Zanev. (05.03.2021)
Marko Zanev. Õppimine tulevikuks ehk Minu kogemus Tšehhimaal. (18.01.2019)
Marko Zanev. Maailmakodanikuks ajalootunni kaudu. (17.03.2023)

Kadri Voorand

Uueks Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks saab muusik Kadri Voorand

Doktorandid humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna talvekoolis 2024

Algab kandideerimine vastloodud humanitaarteaduste erialadidaktika doktoriõppe kohale

Tudengid õppimas

Ülikool toetab võimekaid esmakursuslasi praktiliste lisaõpivõimalustega