Autor:
Stseene tapatalgutest Chiosel; Kreeka pered ootamas surma või orjastamist", õli lõuendil (1824). 419 × 354 cm, Louvre, Département des Peintures. Foto: Louvre, https://collections.louvre.fr/ark:/53355/cl010065870

Prantsuse romantismi esteetika maalikunsti kontekstis

Prantsuse romantismi esteetika on kunstiajaloolase jaoks kahtlemata põnev ja väljakutseid pakkuv uurimisteema. Tingituna selle interdistsiplinaarsusest, riikidevahelisest erinevusest ja ebamäärasest olemusest on romantism jäänud siiani üheks raskemini defineeritavaks liikumiseks Euroopa ajaloos ning püüe kirjeldada romantismi väljendumist visuaalkunstides kindlate vormiliste tunnuste kaudu on viinud pigem lihtsustatud väärarusaamade kui selguseni. Kuna romantism seisnes paljuski just valitsevate konventsioonide asendamises subjektiivsuse, individualismi, originaalsuse ja vabaduse ideaalidega, oli see juba oma olemuselt vastuolus ühtse ja selgepiirilise väljendusviisiga, mistõttu ei piisa romantismi esteetika määraltemiseks ainult vormianalüüsist, vaid lähenemine peab olema sama mitmekülgne ja terviklik nagu seda oli ka liikumine ise.

Prantsusmaa on romantismi esteetika uurimiseks hea lähtekoht, kuna just seal alates 18. sajandi lõpust aset leidnud radikaalsed poliitilised ja sotsiaalsed muutused andsid otseseid impulsse romantismi arenguks kogu Euroopas ning viisid uute kunstiliste väljendusviiside kujunemiseni vastusena murrangulises ühiskonnas valitsevatele meeleoludele. Tingituna akadeemilise kunstihariduse tugevast positsioonist tuleb Prantsuse romantismi puhul ka eriti teravalt esile selle laialt levinud kõrvutamine klassitsistliku stiiliga, mis kunstiajaloo üldkäsitlustes mõnikord liigagi must-valgeks vastandamiseks on kujunenud, kuna toetudes klassitsismi rangele reeglistikule on romantismi tunduvalt ebamäärasemat olemust palju lihtsam määratleda. Kuigi selline lähenemine aitab sageli tõepoolest välja tuua romantikute taotlusi nii vormis kui sisus, oli tegelikkus siiski palju dünaamilisem ja nüansirikkam ning nii mõnigi kunstiteos sobib samaaegselt suurepäraseks näiteks nii romantismist kui klassitsismist, mistõttu tasub romantismi kunstilise väljenduse uurimisel üle vaadata ka traditsioonilise vastanduse kitsaskohad.

Üks huvitavamaid romantismi esteetika aspekte Prantsusmaal oli kunstiteoreetiliste arutluskäikude esitamine teiste riikidega võrreldes vähem formaalsel kujul, mis tõi kaasa kunstiteooria ja -praktika erilise läbipõimituse ja sünergia. Nii moodustasid kunstiteosed, kunstnike mõtteavaldused, kunstikriitika ning erinevates kirjanduslikes vormides esitatud esteetikaalased seisukohad lahutamatu terviku, mis oli omakorda tugevalt mõjutatud ühiskonnas toimuvatest muutustest. Seega tuleb Prantsuse romantismi esteetika uurimiseks algallikatena kasutada 19. sajandil Prantsusmaal avaldatud artikleid, näitusearvustusi, esseesid, kunstikriitikat, ilukirjandust ja ka kunstnike endi mõtteavaldusi ning võttes arvesse ühiskondlikku, kultuurilist ning ajaloolist tausta analüüsida neid ühtsena romantismi praktilise kunstilise väljendusviisiga. Alles siis on võimalik teha järeldusi Prantsuse romantismi esteetika avaldumise kohta visuaalkunstides ja seeläbi heita veidike valgust ka romantismi äärmiselt mitmetahulisele liikumisele tervikuna.

Stella Vellema

Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!