Tervisenurgake: seksuaalkäitumisest 18. sajandi Liivimaal
Head kolleegid,
on aeg ajaga sammu pidada ja lisada meie instituudi infokirjadele ka tervisenurgake. Et lähenemas on jõulud ja jõudeaeg, ei ole teema valik keeruline: juttu tuleb onaneerimise kahjulikkusest. Lugejasõbralikkuse huvides on valminud raamatukäsikirja lõigust viited kõrvaldatud.
Mati Laur
Väljavõte 2023. aastal ilmuvast raamatust "Liivimaa talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandil":
Seksuaalsuse normiks varauusaegses Euroopas oli abielulisus, heteroseksuaalsus, penetratiivsus, vaginaalsus ning teatud mööndusega ka prokreatiivsus. Kõike, mis sellest väljapoole jäi või seda ignoreeris, võidi kriminaliseerida ning kuulutada ohuks ühiskonnale ja avalikule korrale.
Erinevad loomuvastased seksuaalsed praktikad koondati varauusajal sodoomia mõiste alla. Siia kuulusid seksuaalsuhted samasooliste vahel, anaal- ja oraalvahekorrad, loomapilastus ja eneserahuldamine. Nime said need praktikad Vana Testamendi Soodoma linna järgi: „Siis ütles Jehoova: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!“ (...) Ja Abraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige ühes õelaga?“ (...) Ja Jehoova ütles: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.““ Nagu teame, niipalju õigeid Jehoova Soodomast ei leidnud.
Karistamise alla ei kuulunud fetišism ja piitsutamine. Neid vaadeldi varauusajal kui naeruväärsust, mis teeb kahju vaid tegijale endale. Arstiteadus nägi piitsutamises koguni positiivset külge: Lüübeki linnaarst Johann Heinrich Meibom (1590–1655) soovitas paljudesse keeltesse tõlgitud traktaadis „Epistel über die Nützlichkeit der Geißelhiebe beim Liebesspiel“ (1639) piitsutamist impotentsuse raviks.
Masturbatsiooni kui patu määratlemise aluseks on Vana Testamendi esimese Moosese raamatu lugu Oonani süüteost. Pärast esikpoja Eeri surma käsib Juuda Oonanil abielluda Eeri naise Tamaraga: „Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale. Aga see, mis ta tegi, oli Issanda silmis paha ja ta laskis surra ka tema.“ Kuigi kirjasõna „hävitas oma seemne maha pillates“ võiks pigem tõlgendada coitus interruptusena, on just siit pärit mõiste „onaneerimine“.
Masturbatsiooni kui patu olemus ja suurus sõltus sellest, kelle peale selle tegevuse käigus mõeldi: kui abielus naise peale, oli tegemist abielurikkumisega, kui neitsi peale, siis teotusega, kui sugulase peale, siis intsestiga, kui teise mehe peale, siis homoseksuaalsusega. Carolina võrdsustas masturbatsiooni sodoomiaga ning selle praktiseerijat ootas tuleriit.
Nagu eespool vaatasime, sundisid arstiteaduse seisukohad teolooge nii mõnelegi nõudmisele seksuaalsfääris teatavaid mööndusi tegema. Masturbatsioon on siin erandiks. Arstid avaldasid masturbatsioonile märksa radikaalsemat vastuseisu kui teoloogid, vallandades 18. sajandi teisel poolel kampaania onaneerimise vastu. Liikumise eestvedajaks sai Šveitsi arst Samuel August Tissot (1728–1797), kes avaldas 1750. aastate lõpul – 1760. aastate esimesel poolel terve rea artikleid masturbatsiooni kahjulikest mõjudest nii ladina kui prantsuse keeles. Tema „L’Onanisme, ou Dissertation Physique sur les Maladies Produites par la Masturbation“ (1760) tõlgiti peagi ka saksa, inglise, itaalia ja hollandi keelde. Tissot’ järgi põhjustavat onaneerimine eelkõige ajukahjustusi melanhooliast kuni imbetsiilsuseni välja, toovat kaasa suguorganite jõuetuse ja reumatismi. Ühe hoiatava näitena paljudest tõi Tissot’ 17-aastase kellassepa, kes onaneeris kolm korda päevas. Esmalt tekkisid tal erektsioonihäired, seejärel sperma kaotusest süvenev nõrkus ning peagi saabus surm. Tissot’ mõttekaaslane ja kolleeg Saksamaal Johann Friedrich Zückert kirjutas 1768. aastal:
„Kui palju suuremat häda põhjustavad aga need afektid, mis on seotud mõne kehaosa tihti korduvate, märgatavalt sagenenud liigutustega. Kui uute tormidega hoitakse vere lained mäslevas kohinas (...) parimaid mahlu raisatakse peaaegu nagu vett (...) sellest tekivad soonte kangekaelsed ummistused, sisikonna mädanikud, mahlade seisak, kirjeldamatud valud, mis luuüdis närivad, ihu kõhetumine, muhud, kasvajad, haigused, mille nimed on kohutavad ning mille vaatepilt äratab õudu ja jubedust.“
18. sajandi päevikud sisaldavad rohkeid enesesüüdistusi. Ka nimekas prantsuse valgustaja Rousseau võttis masturbatsiooni patuna ja tunnistas, et on seda praktiseerinud. Ajalookirjutuses võib kohata väiteid, et masturbatsioonivastane kampaania sundis onaneerimise tagajärgede kartuses asendama vastastikust masturbatsiooni või ka coitus interruptust penetratiivse seksiga, mis tõi kaasa vallaslaste arvu järsu kasvu. Kui siit samas vaimus edasi minna, pole enam raske näha masturbatsioonivastases võitluses (üht) põhjust rahvaarvu plahvatuslikus kasvus 18. sajandi teisel poolel.
Üleeuroopalikust liikumisest ei jäänud kõrvale ka Liivimaa. Peter Ernst Wilde (1732–1785) soovitas Põltsamaal välja antud ajakirjas „Abhandlungen von der Arzneywissenschaft“ (1766–1767), onaneerimisest vabanemiseks ranget dieeti ja raudset enesedistsipliini, ega pidanud lugeja veenmiseks paljuks kasutada ka luuleridu:
Te, kes te lõbus läinud hukka,
Et elus hoida oma kihk,
Mul laske öelda, rahus puhka!
Te surm on väga inimlik.
Et tervist laastavat kommet vältida, soovitati laste käed voodisse minnes kinni siduda. Äärmusliku abinõuna, kui muu ei aita, soovitati lapsed öösel ärkvel hoida ja lasta neil magada päeval, et kurat ei pääseks mõjutama nende fantaasiat ja masturbeerimisele ärgitama.
Kui meestele tõi onaneerimine väidetavalt kaasa seksuaalse huvi kadumise, siis naisi arvati mõjutavat masturbeerimine vastupidi, tekitades mõõdutundetu seksuaalse kire ning ohu muutuda kas nümfomaaniks või siis langeda lesbilisse suhtesse. Kuid siingi jäi varauusaja ühiskond meestekeskseks: Tissot’ raamatu 184 leheküljest on naiste masturbatsioonile pühendatud vaid kaheksa. Küll saab naiste masturbatsioonist oluline teema pornograafilistes juttudes. 18. sajandi tuntuima ingliskeelse pornoromaani – John Clelandi (1709–1789) „Fanny Hill: Memoirs of a Woman of Pleasure“ (1748–1749) – noor kangelanna õpib esimese asjana selgeks just masturbeerimise. Ka 18. sajandi kõige keelatuma (ja ilmselt ka nõutuima raamatu) „Thérèse philosophe“ (1748, arvatav autor markii d’Argens [1703–1771]) peategelane praktiseerib rasestumise vältimiseks masturbatsiooni ja coitus interruptust. On arvatud, et just see raamat viis sündivuse vähenemisele 18. sajandi Prantsusmaal.