Tartu Ülikooli geneetikud ja arheoloogid ajavad sõjakate sküütide jälgi

Küllap on enamik meist kuulnud sküütidest ja nende kääbashaudadest – kurgaanidest, kuldesemetest ja sõjakast loomusest. Neil, kes sküütidest seni veel midagi kuulnud ei ole, tasub meelde jätta, et sküüdid olid tõenäoliselt iraani keeli kõnelevad karjakasvatajatest rändrahvad. Nad asustasid antiikajal muu hulgas tänu oma suurepärasele ratsutamisoskusele laialdasi alasid praeguse Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia territooriumil.

Täpsemalt hõlmas sküütide kultuur umbes 2800. kuni 2200. aastal eKr Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia stepi- ja metsastepi alasid, kuid avaldas mõju ka Kesk-Euroopas elanud rahvastele.

Sküüdid olid kahe ja poole tuhande aasta eest kõige põhjapoolsemad rahvad, keda kreeklased teadsid ja kellest kirjutasid Antiik-Kreeka kaasaegsed, ennekõike ajaloolane Herodotos.

Muu hulgas kujutas Herodotes sküüte ka inimsööjatena – kas inimeste söömine ka tõele vastab, on seni teadmata. Suur osa meie teadmistest nende inimeste kohta on kogunenud viimasel sajandil toimunud arheoloogiliste väljakaevamiste läbi.

"Sküütide nimetuse taga on tohutu territoorium ja arvukas rahvastik, kelle päritolu on otsitud nii erinevates kohalikes varasemates stepirahvastes kui ka Aasiast pärit sisserändajates, kuid nende päritolu väljaselgitamine pole sugugi lihtne töö," rääkis Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska.

"Nii arheoloogiline materjal kui ka füüsilise antropoloogia uuringud inimluudest näitavad sküütide ulatuslikke kontakte stepirahvaste ja Aasiast pärit sisserändajate vahel, kuid üksikasjalikum arusaamine toonastest rahvastiku liikumistest eeldab kahtlemata vana DNA uuringuid," lisas Kriiska.

Kriiska on üks neist teadlastest, kes on Tartu Ülikooli genoomika instituudi juhitud töörühmas juba mitmeid aastaid sküütide vana DNA-d uurinud. Mari Järve juhitud rühmas osalesid lisaks Eesti teadlastele geneetikud ja arheoloogid Venemaalt, Ukrainast, Kasahstanist, Itaaliast ja Saksamaalt.

Loe edasi Novaatorist.