Värsket lugemist ajaloolastelt ja arheoloogidelt
Eesti Raamatu Aasta alguses on hea tõdeda, et ajaloolaste ja arheoloogide sulg ei väsi. Toome välja raamatuid, mille autorite, toimetajate kui ka tõlkijate hulgast leiab nii meie õppejõude-teadlasi kui ka tudengeid. Valikus on nii teaduslikumaid kui ka populaarteaduslikumaid väljaandeid.
„The Oxford Handbook of Mesolithic Europe“ pakub esimest terviklikku ülevaadet Euroopa mesoliitikumi rikkalikust arheoloogiast, mille kokkupanemisse on panustanud kümned juhtivad teadlased kogu kontinendilt. Toimetajad: Liv Nilsson Stutz, Rita Peyroteo Stjerna ja Mari Tõrv. Mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja uurimine on dünaamiline valdkond, mis põimib uut ja põnevat arheoloogilist materjali loodusteaduslike meetodite rakendamise ning sotsiaalteaduslike ja antropoloogiliste teooriatega. Euroopa mesoliitikumi iseloomustavad märkimisväärsed muutused keskkonnas, rahvastikus ja kultuuris. Seetõttu võimaldab tollaste küttide, kalastajate ja korilaste uurimine mõista ajaloo „suuri küsimusi“, nagu ränded, looduslik mitmekesisus ning inimeste kohanemisvõime erinevates sotsiaalsetes ja looduslikes keskkondades. Eri vaatenurgad mesoliitilisele materjalile avavad senisest detailsemalt küttide, korilaste ja kalastajate sotsiaalseid suhteid, toitumist, elatusviise, maailmavaadet ja identiteete aga ka rituaale, kosmoloogiat ja kunsti. Loe lähemalt kirjastuse lehelt.
Ilmunud on Eesti arheoloogia aastakirja Tutulus 2024. aasta number, millest leiab tavapäraselt laia valiku maiseid teemasid kui ka ühe maavälisema käsitluse. 2024. aasta numbris tuleb juttu tiisikusest, rabalaipadest ja koerte väärkohtlemisest. Toiduvaldkonnas on juttu hobuseliha söömisest ja sellest, kuidas toit reedab inimeste päritolu. Arutusel on arheoloogia eetilised aspektid seoses inimluude kaevamisega: vastanduvateks märksõnadeks on siin teadus ja hauarüüste. On ka üks maavälisem teema, nimelt kellele kuulub kosmosest pärit objekt – riigile või leidjale? Numbrist leiab iga-aastase välitööde ülevaate, filmiarvustuse ja tervenisti kolme uue arheoloogianäituse tutvustused. Uue numbri müügikohad leiab Tutuluse kodulehelt (www.tutulus.ee), aastakirja saab tellida ka veebi teel. Tavahinnast veidi soodsamalt, 4 euroga on võimalik Tutulust osta Jakobi 2 õppehoone valvelauast.
Ajaloolise Ajakirja erinumber "Täiendavaid sõjaajaloolisi peatükke: üldisest sõjaväekohustusest sõjakogemuse mõtestamiseni" koondab kuut temaatilist artiklit. Tõnu Tannberg kirjutab keele- ja rahvusküsimusest Vene sõjalaevastiku komplekteerimisel impeeriumi lõpuperioodil, Mart Kuldkepp Eesti sõjavangidest ja saksa keele õppimisest Esimese maailmasõja aegsel Saksamaal, Ago Pajur 4. eesti jalaväepolgust, Toivo Kikkas Vabadussõjaaegstest lendlehtedest kui propagandavahendist 1919. aastal, Karl Kask sõjainvaliidide elust ja hoolekandest Eesti Vabariigis 1920. ja 1930. aastatel ning Aigi Rahi-Tamm sõjakogemuse mõtestamisest Oskar Nõmmela ja Gustav Vilbaste kirjavahetuse näitel. Ajakirja erinumbri toimetajad on Aigi Rahi-Tamm ja Tõnu Tannberg. See valmis TÜ baasfinantseeritava projekti „Sõda sõja järel: individuaalne ja ühiskondlik sõjakogemus 20. sajandi Eestis“ raames ja selle väljaandmist toetas lisaks Eesti ajaloo rahvusprofessuur. Uue numbriga saab tutvuda ajakirja kodulehel.
Ilmunud on Baltic Journal of Art History (vol 27/2024) keskaja visuaalkultuuri erinumber. Keskaja visuaalkultuurile pühendatud erinumbri avaartikli „The Privacy of a Court Painter: Michel Sittow and His Journeys to the Courts of Isabella of Castile, Christian II of Denmark, and Margret of Austria“ autorid on Sileesia Ülikooli (Katowice, Poola) kunstiajaloo kaasprofessor Oskar J. Rojewski ja Kopenhaageni Ülikooli kirikuajaloo professor Mette Birkedal Bruun. Lugeja saab jälgida maalikunstnik Michel Sittowi tegevust ja staatust Kastiila, Taani ja Habsburgide Madalmaade õukondades, mis on dokumenteeritud inventeerimisallikates. Tallinna Ülikooli nooremteadur ja vanaraamatute spetsialist Kaspar Kolk tutvustab oma artiklis „Late Gothic Bookbinding in Tallinn“ 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi algusest pärinevate raamatute köitmisspetsiifikat ja Tallinnas tegutsenud köitekodade seotusele nii Põhja-Saksamaa kui ka dominiiklaste kloostriga. Professor Anu Mänd teeb värske Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonna juhatajana põhjaliku sissevaate Tartu keskaja kunsti artiklis „Art in Medieval Tartu“. Keskaegsetest Liivimaa linnadest on Tartu nii kirjalike kui ka visuaalsete allikate osas üks n-ö raskemaid juhtumeid. 16.–20. sajandi sõdade käigus korduvalt vallutatud ja rüüstatud linn on kaotanud suurema osa oma keskaegsetest arhiividest ja hoonetest. Käesoleva artikli eesmärk on uurida võimalikke viise keskaja kunsti uurimiseks Tartus, kasutades selleks kirjalikke allikaid, ajaloolisi joonistusi ja säilinud kunstiteoseid, rõhuasetusega raidkivikunstil. Tallinna Ülikooli ja Eesti Ajaloomuuseumi vanemteadur Ivar Leimuse artiklist „The Largest Livonian Coin Was Minted in Tartu“ saame lugeda müntide vermimisest keskaegses Tartus. Täpselt, Tartu piiskop Jodokus von der Recke (1543–1551/53) rollist kõige silmapaistvama Liivimaa mündi loomisel. Ajakirja võtavad kokku ajaloolaste Marek Tamme ja Anneli Randla arvustused kahele silmapaistvale teosele: „Eesti kunsti ajalugu 1, 1100–1520“ (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2023) ja „Art History of Latvia I, 9th Millennium BC – 1562“ (Riga: Art Academy of Latvia, 2024). Ajakirja on võimalik soetada TÜ kunstiajaloo osakonnast või erinumbri esitluselt, mis toimub kolmapäeval, 19. veebruaril kl 17:30 ajaloo ja arheoloogia instituudis (Jakobi 2–224). Head lugemist! Kadri Asmer, peatoimetaja
Kurmo Konsal ilmus uus raamat pealkirjaga „Asjadest saavad lood ja lugudest ajalugu“. Kurmo Konsa tutvustab oma uut teost järgmiselt: „See on raamat asjadest, kuid mitte ainult. Ma kirjeldan iga asja juures, kuidas neid valmistati, levitati, kasutati, kuidas neid on mõistetud minevikus ja kuidas neid uuritakse tänapäeval. Asjad peegeldavad nende valmistajate ja kasutajate valikuid ja isiklikku ajalugu, soove ja püüdlusi, kuid samal ajal kajastavad ka seda ühiskonda, kuhu need inimesed kuulusid. Asjade hulka olen ma lugenud nii igapäevaselt inimese poolt valmistatud ja kasutatud esemed, looduslikud objektid kui kujuteldavad asjad. Ühesõnaga enam-vähem kõik, mis ümbritseb inimest ning mida peetakse oluliseks. Nii et huvitaval kombel on asjade olemasolu kõige otsesemalt seotud inimesega. Läbi inimese saavad asjad olevaks ning asjade kaudu hakkab inimene jutustama lugusid maailmast. Esemed säilitavad sideme neid kunagi omanud ja kasutanud inimestega. Selle tõttu hoiamegi meile olulisi inimesi meenutavaid asju alles, just selle tõttu on olemas muuseumid. Raamatus näitan ma mitmesuguste objektide muutuvaid tähendusi ning jutustan nende seostest erinevate maailmade ja ajalooga. Asjade taga lugude avastamine kutsub esile põnevuse ja vaimustuse. Kirjeldatud asjad on seotud Eestiga ning pärinevad erinevatest ajajärkudest. Suurem osa raamatus kirjeldatud asjadest pärinevad erinevatest muuseumidest, mõned on ka inimeste isiklikus valduses, aga kõik need on mulle mingil viisil olulised ja tähenduslikud. Kui asjadel on salajane elu, siis on see seotud inimestega. Seda salajast elu ma soovingi teiega jagada.“ KURMO KONSA on Kõrgema Kunstikooli Pallas professor ning Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi kaasprofessor, kes armastab väga asju ja tegeleb nende säilitamisega. Loe lisaks ka kirjastus Sinisukk kodulehelt.
Ajalootudeng Ranno Sõnum ja Eesti ajaloo kaasprofessor Ago Pajur koostasid kolonel Georg Leetsist raamatu „Sõjandusest ja kilde minevikust“, mis ilmus 2024. aasta detsembris kirjastus Ilmamaa „Eesti mõtteloo“ sarjas. Kirjastuse kodulehel tutvustatakse teost järgmiselt: „Kolonel Georg Leets (1896–1975) jõudis olla oma elu jooksul Eestis nii väljapaistev sõjateadlane suurtükiväe alal kui ka sõjaajaloolane. Lisaks on ta Aleksander Puškini vaarisast Abraham Hannibalist kirjutatud monograafiaga ennast ka laiemalt kultuuriajalukku jäädvustanud. Käesolevas raamatus on valikuliselt avaldatud Georg Leetsi mälestused ja lisaks neile olulisemad sõjateaduslikud ning sõjaajaloo-alased tööd. Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Sõjamuuseum, Tartu linn ning Eesti Mõtteloo Sihtkapital.“
Ilmunud on ajalookultuuri ajakirja Tuna talvenumber (4/2024), kus kirjutavad mitmed meie ajaloolased. Peatoimetaja: Helen Rohtmets-Aasa. Toimetaja: Madis Maasing. Esseerubriigis arutlevad Kaarel Vanamölder ja Urmas Klaas omaaegse Tartu linnapea Karl Luige elu ja tegevuse näitel, millist omapära peidab endas Tartu linn. Mihkel Mäesalu uurib, kas muinasaegse Tartu lõppu ja keskaegse Tartu algust on õige dateerida just 1224. aasta sündmustega. Reigo Rosenthal otsib vastust küsimusele, kuidas ja mil määral osalesid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse ettevalmistamises Nõukogude Liidu eriteenistused. Dokumendirubriigis esitleb Ago Pajur raportit, mis annab ülevaate 1924. aasta 1. detsembri sündmustest Lasnamäe lennuväljal – ainsas paigas, kus riigipöörajatel õnnestus pikemalt peremeest mängida. Fotonurk toob lugejate ette kimbukese pilte 1924. aasta detsembrimässu tagajärgedest. Filosoofia rubriigis uurib Roomet Jakapi, kuidas on analüütilised filosoofid käinud ümber filosoofia ajalukku kuuluvate tekstidega. Triinu Ojamaa toob Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist lugejate ette vendade Harald Keilandi ja Ilmar Malini kirjavahetuse üle raudse eesriide. Tartu ajaloole pühendatud rubriigis vaatleb Ken Kalling, kuidas ja millal jõudis tartlaste kodudesse puhas kraanivesi. Arvustuste rubriigis võtab Tiina-Mall Kreem vaatluse alla raamatu „Ajalugu piltides“, Tiina Kala Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajungi koostatud kogumiku Taani ja Eesti ajaloost keskajal ning Karl Hein tutvustab tänavu ilmunud kogumikku loomaajaloost. Varia rubriigis saab lugeda, kuidas kindralmajor Aleksander Tõnisson 1940. aasta kevadel Tallinna ülemlinnapeana linna elusloomaturgu väisas ning tagasivaadet sel suvel toimunud välisbalti kultuuripärandi konverentsile, mis oli sedakorda pühendatud 1944. aasta suurpõgenemisele Läände. Tuna saab soetada rahvusarhiivi veebipoest www.ra.ee/pood ning arhiivi müügipunktidest Tartus ja Tallinnas. Samuti saab Tuna osta suurematest raamatupoodidest ning Lehepunkti müügikohtadest ja aadressilt https://sirvi.eu/, mille kaudu on võimalik teha ka ajakirja aastatellimusi.
Kogumik Archaeological Fieldwork in Estonia / Arheoloogilised välitööd Eestis 2023 ilmus detsembris 2024. Autorite hulgas on mitmed ajaloo ja arheoloogia instituudi töötajad ja instituut on ka üks kogumiku väljaandjatest. Kogumik sisaldab 22 artiklit, neist 20 teadusartiklit 2023. aastal toimunud välitöödest, lisaks arheoloogiliste uuringute ja hobiotsijate leidude ülevaate. Artikliga on esindatud uuringud, mis ajaliselt ulatuvad pronksiaaegsest Asva kindlustatud asulast kuni Peeterristi kirikuni, mille ehitus algas 1808. aastal. Sinna vahele mahuvad välitööd eri liiki muististel. Matmispaikadest uuriti nii muinasaegseid kalmeid, keskaegseid maakalmistuid kui ka kirikaedu. Välitööd toimusid muinas- ja keskaja linnustel ja maa-asulates. Samuti analüüsitakse kogumikus nelja viikingiaegse aardeleiu koostist ja tähendust. Kokku on võetud Tallinna eeslinnas Estonia puiesteel, Tartus Lossi tänav 11/13 kinnistul ja Narva Põhjasõja-aegsetel piiramisrajatistel korraldatud päästeuuringute tulemused. Artiklitega saab tutvuda siin.
Detsembris ilmus ka Eesti Arheoloogiaajakirja uus number. Ajakirjast leiab järgmiste autorite artiklid: Eve Rannamäe, Valter Lang, Kristiina Johanson, Sandra Sammler ja Ester Oras „Hobuseliha hilispronksiaegses toidus Iru kindlustatud asulakoha näitel“, Andres Tvauri „Eesti 10.–17. sajandi rinnalehtede kristlik sõnum“, Kristo Siig „Varbola: ühe 11.–14. sajandi Loode-Eesti linnuse funktsioonist asukoha analüüsi ja kirjalike allikate põhjal“. Eesti arheoloogiaajakiri / Estonian Journal of Archaeology on rahvusvaheline ajakiri, mis alustas ilmumist 1997. aastal. Ajakirja väljaandjaks on Eesti Teaduste Akadeemia koostöös Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi ning Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudiga. Ajakirjaga saab tutvuda siin.
Ilmunud on kõrgkooliõpik „Materjalid arheoloogias“, mis sobib teejuhiks nii üliõpilastele kui ka kõigile teistele, keda paeluvad minevikust jäänud käegakatsutavad allikad. Praegu saab raamatut lugeda digikujul. Õpiku ülesehitus ei lähtu arheoloogias tavapärasest perioodipõhisest jaotusest, vaid hoopis eri materjalidest – kivist, keraamikast, klaasist, metallidest, puidust, tekstiilidest, nahast, luudest ja taimejäänustest. Kirjeldatud on materjalide omadusi ja eripärasid ning uuritakse, kuidas eri materjale ja nendest tehtud esemeid uurida. Raamatu sissejuhatavas peatükis antakse üldine taust arheoloogilise ainese uurimisele. Sellele järgnevad peatükid on materjalide põhiolemuse järgi jaotatud nelja rühma: mineraalsed materjalid (kivi, keraamika ja klaas), metallid (raud ja värvilised metallid), orgaanilised materjalid (puit, tekstiil, nahk ja luu) ning ökofaktid (inim- ja loomaluud ning taimejäänused). Mitme peatüki juures on lingid õppevideotele, kus tutvustatakse minevikuvõtteid või seda, kuidas arheoloog uurimistööd teeb. Õpiku lõpust leiab põhjaliku oskussõnastiku. Kuigi õpik on mõeldud eelkõige Tartu Ülikooli arheoloogia õppeaine „Sissejuhatus materiaalse kultuuri uurimisse“ lisamaterjaliks, leiab selle loodetavasti üles palju laiem lugejaskond, kes tunneb huvi mineviku, arheoloogiliste esemete ja nende uurimise vastu. Õpiku autorite hulgas on oma ala hästi tundvad arheoloogid Tartust ja Tallinnast: Arvi Haak, Kristiina Johanson, Tõnno Jonuks, Mauri Kiudsoo, Heidi Luik, Lembi Lõugas, Priit Lätti, Martin Malve, Riina Rammo, Eve Rannamäe, Monika Reppo, Ragnar Saage, Krista Sarv, Ülle Tamla, Andres Tvauri ja Linda Vilumets. Õpiku koostaja on Kristiina Johanson ja toimetaja Riina Rammo. Raamatu on keeletoimetanud Hille Saluäär, kujundanud ja küljendanud Jaana Ratas. Õpikuga „Materjalid arheoloogias“ saab tutvuda DSpace'is.
Ajaloolise Ajakirja 2024. aasta esimene number keskendub 20. sajandi ajaloole. Nataliia Zalietok võrdleb esimeses artiklis Teise maailmasõja ajal Briti ja Nõukogude armeedes teeninud naiste kogemusi. Jesse Seeberg-Gordon analüüsib, miks Whitlami valitsus Austraalias otsustas külma sõja ajal tunnustada Balti riikide annekteerimist de jure. Lisaks kahele käsitlusele leiab lugeja numbrist Una Bergmane monograafia ja Lauri Kanni doktoriväitekirja arvustused. Uue numbriga saab tutvuda ajakirja kodulehel.
Ilmunud on sarja „Võimukeskused“ teine raamat pealkirjaga „Tartu piiskopkond, 1224–1558. Kõige võimsam territoorium“. Raamatu autorid on Madis Maasing, Ain Mäesalu, Mihkel Mäesalu, Anti Selart, Heiki Valk, Aldur Vunk. Väljaandja on kirjastus Eostre. Kirjastuse kodulehelt leiab järgmise tutvustuse: „Meile oleks meeldivam, kui see [Tartu] stift saaks ja läheks ühe tubli mehe kätte, kes on siin meiega sel maal sündinud, on meie ja meie ordu soosija ja sõber, kui et see läheks mõne välismaa mehe kätte.“ Saksa ordu Liivimaa meistri Wennemar von Brüggenei 1400. aastal avaldatud arvamus kehtis terve keskaja jooksul: kui Tartu piiskop pooldas Saksa ordut, oli ordul Liivimaal täht tõusujoonel, kuna ülejäänud Liivimaa piiskopid ei suutnud nende kahe liidule vastu astuda. Tartu stifti jõukust ja rahvarohkust kirjeldades kutsus 17. sajandi kroonik Christian Kelch seda territooriumi kõige võimsamaks Liivimaal. Tartu vallutamisega 1224. aastal alguse saanud piiskopkond kestis 1558. aastani, mil see alistus Vene vägedele – „kõige võimsam“ Liivimaal langes siiski kõige esimesena. Kuidas viisid saatuse keerdkäigud ehk piiskoppide ja tema seisuste valikud selle tulemuseni? Mis olid Tartu piiskoppide kõike aktuaalsemad mured ning kuidas need keskaja jooksul muutusid? Vastame neile küsimustele, vaadeldes teadaoleva kahekümne seitsme piiskopi valitsusaegu ja piiskopkonna võimustruktuure. Piiskopkonna ajaloole lisaks kirjeldame ka Tartu linna, stifti piiskopilinnuste – Vana-Kastre, Kirumpää, Kastre ja Vastseliina – ja vasallilinnuste, sh neist tuntuima, Rõngu ajalugu ja arengut. Kirjeldusi toetavad kaardid ja illustraatorite koostatud rekonstruktsioonid ning arvesse võetakse ka värskeimaid arheoloogilisi uuringuid. Samas sarjas on 2023. aastal ilmunud „Saare-Lääne piiskopkond, 1227–1573. Kõige rikkam territoorium“. Tutvu kogu sarjaga siin.
Ilmunud on Tuna sügisnumber (3/2024), millest leiab lisaks muudele põnevatele artiklile intervjuu Tartu Ülikooli antiikajaloo grand old man'i Märt Tänavaga. Peatoimetaja: Helen Rohtmets-Aasa. Toimetaja: Madis Maasing. Esseerubriigis arutleb Eero Epner, kuidas on tajunud ja käsitlenud aega Eesti 20. sajandi maalikunstnikud. Tiina Kala võtab vaatluse alla Liivimaa pildirüüstega seonduva, pöörates muuhulgas tähelepanu kirikute rüüstamisega päädinud rahutustele Tallinnas, millest möödus 2024. aasta septembris 500 aastat. Toomas Hiio vaatleb lähemalt Eesti ja Poola sõjalisi suhteid enne Teist maailmasõda. Olev Liivik annab ülevaate sakslaste küüditamisest Eestist 1945. aastal, otsides vastuseid küsimustele, keda, kust ja mis alusel toona välja saadeti. Mati Kröönström tutvustab juhtumeid, kus Esimeses maailmasõjas Georgi ordeni või mõõgaga autasustatud Vene armee ohvitseride kangelastegude toimumise kohta ei leia usaldusväärset kinnitust toonastest sõjategevuse päevikuist. Tartu ajaloole pühendatud rubriigis arutlevad Madli ja Kaarel Vanamölder, mille poolest on erilised tänavu 800. aastapäeva tähistava ülikoolilinna "aeg“ ja „ruum“. Tiina Ann Kirss toob lugejate ette kirjavahetuse, mis loob võluva vaimse portree kujunevast noorest eesti kirjanikust Endel Paest (kirjanikunimega Eduard Krants). Lisaks saab Tuna sügisnumbrist lugeda intervjuud sel suvel 90. sünnipäeva tähistanud antiikajaloo grand old man'i Märt Tänavaga, raamatuarvustusi ja veel mõnda muud. Tuna saab soetada rahvusarhiivi veebipoest www.ra.ee/pood ning arhiivi müügipunktidest Tartus ja Tallinnas. Samuti saab Tuna osta suurematest raamatupoodidest ning Lehepunkti müügikohtadest ja aadressilt https://sirvi.eu/, mille kaudu on võimalik teha ka ajakirja aastatellimusi.
Ida-Euroopa ajaloo professor Olaf Mertelsmannil ilmus uus raamat pealkirjaga „Stalinist Restructuring in Estonia: From Market to Command Economy“, mille väljaandja on Peter Langi kirjastus. Autor analüüsib majanduse ulatuslikku ümberkorraldamist ja sotsialistliku käsumajanduse kehtestamist Eestis stalinistlikul perioodil. Neil protsessidel oli oluline osa riigi sovetiseerimisel. Majandusstruktuuri ümberkujundamine tõi muu hulgas kaasa tohutuid sotsiaalseid muutusi. Kaks peatükki on pühendatud majanduse ümberkorraldamise kronoloogiale ning ülejäänud viis peatükki keskenduvad demograafiale, elatustasemele, põllumajandusele, tööstusele ja teenustele. Raamat põhineb ulatuslikel arhiiviuuringutel Eestis ja kasutab ka Venemaa arhiivide allikaid. Majanduse ümberkorraldamisega, nagu näiteks sundkollektiviseerimisega, kaasnes sageli äärmuslik vägivald. See tõi kaasa majandustoodangu ja elatustaseme languse ning kohati ka suremuse drastilise kasvu. Ekspluateerimine täitis olulist osa sotsialistliku riigi eesmärkide saavutamisel, näiteks suurte kaitsekulutuste ja tööstusinvesteeringute tagamisel. Propaganda tähistas edu, näiteks väidetavat kiiret industrialiseerimist, kuid tegelikkus oli stalinismi ajal ka majanduslik olukord üsna sünge. Tutvu monograafiaga ka kirjastuse kodulehel. Raamat kuulub sarja „Tartu Historical Studies“.
Ilmamaa kirjastuselt ilmunud kogumiku autor on Tõnu Tannberg ja toimetaja Leino Pahtma. Mõtteloo-kogumiku juhatab sisse valik intervjuusid aastatest 2011–2021, mis esitlevad autori uurimishuvisid ja nende muutumist ajast, tema ajaloolaseks saamise teekonda ning põhimõtteid. Neile järgnevad võimu ja vaimu vahekordi vaagivad käsitlused, tähelepanu all on keskuse võimuvahekorrad äärealadega nii Vene impeeriumis kui nõukogude perioodil. Tannberg on uurinud Moskva kontrollimehhanisme ja vastupanu neile Eesti NSV-s, fookuses on murranguaastad 1944, 1953 ja 1956. Kogumiku lõpuosas asuvad lühemad ja eripalgelisemad tekstid, kitsamatele teemadele pühendatud lühiuurimused ja arvamuslood. Viimastel lehekülgedel asub kirjutis impeeriumi ihaluse lätetest, mis jõuab otsapidi tänapäeva, analüüsides praeguse Venemaa sõjakuse ajaloolist tagapõhja. Tutvu raamatuga ka kirjastuse kodulehel. Lisalugemist: 1) Raimu Hanson, Ajaloolane Tõnu Tannberg vaeb oma artiklikogumikus võimu ja vaimu vahekordi, Tartu Postimees, 9. juuli 2024. 2) Toomas Hiio, Maakaitseväest Lembitu ordenini, Sirp, 31. jaanuar 2024.
Tõlkeraamatud
Maailmaajaloo serval. Meenutusi vanalt Liivimaalt 1913-1923. Tõlkinud ja kommenteerinud Agur Benno. Toimetanud ning järelsõna ja isikuregistri koostanud Toomas Hiio. Liivimaa aadlik Herbert von Blanckenhagen (1892–1985) jutustab mälestustes oma veidi enne I maailmasõja algust alanud üliõpilasajast Tartus, 1917. aasta Vene revolutsioonidest ja 1918. aasta Saksa okupatsioonist ning võitlustest Balti Landeswehri ridades aastatel 1918–1920. Loo keskpunktid on üliõpilaselu korporatsioonis Livonia, mõisapidamine Lõuna-Liivimaa rüütlimõisates ning relvavendlus, võidud ja sõjaseiklused, teisalt kaotused, vägivald ja surm võitlustes bolševike ning vahepeal ka Eesti ja Läti sõjavägede vastu. Sündmusi raamistavad suur, lugematute nõbudega aadlisuguvõsa ja perekonnaasjad ning Liivimaa loodus, mis on kaunis aastaajale vaatamata. Loe lähemalt siit.
Krahv Pahleni ratsanikega Napoleoni vastu. Vene kindrali Eduard von Löwensterni (1790–1837) mälestused. Autor: Eduard von Löwenstern. Tõlkija: Agur Benno. Üheksateistkümnenda sajandi alguses pea kogu Euroopat haaranud Napoleoni sõdades osales Venemaa poolel arvukalt Eesti alalt pärit baltisakslastest sõjaväelasi, kelle hulgas sõdis Vene armee kergeratsaväe koosseisus ka vanast Löwensternide suguvõsast pärit Eduard von Löwenstern. Noore Löwensterni sõjatee algas 1806. aasta oktoobris sissemarsiga Preisimaale, sellele järgnes mitu aastat tegutsemist garnisonides Kuramaal ja Poolas, 1810. aastast alates krahv Peter von der Pahlen Noorema adjutandina. Löwenstern tegi kaasa ka 1812. aasta kampaania ning seejärel liikus Vene armee 1813.-1815. aasta sõjakäigul läbi lahingumöllust haaratud Euroopa kuni Pariisini välja, kust ta sõja lõppedes viimaks Eestisse naasis. Loe lähemalt kirjastuse kodulehelt.
Kui soovid uuesti tutvuda varasemate lugemissoovitustega, siis leiad need siit:
