Irina Khrustaleva kaitseb doktoritööd „Architecture of the 5th and 4th millennia calBC in the northwestern part of the East European Plain“

18. veebruaril kell 16.15 kaitseb Irina Khrustaleva doktoritööd „Architecture of the 5th and 4th millennia calBC in the northwestern part of the East European Plain“(„Süvendpõhjalised ehitised Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas V–IV aastatuhandel eKr“).

Juhendajad:
professor Aivar Kriiska, Tartu Ülikool
dotsent Kerkko Samuli Nordqvist, Helsingi Ülikool (Soome)

Oponent:
vanemteadur Valdis Bērziņš, Läti Ülikool (Läti)

Kokkuvõte
Ida-Euroopa lauskmaa loodeosa kiviaegsete kütt-kalur-korilaste elamud jäetakse sageli teenimatult välja arhitektuuri määratlusest, kuigi need täidavad kõik selle mõiste kriteeriumid. Käesolev väitekiri on esimene regiooniülene koondvaade, mis sisaldab andmeid enam kui kahesaja Eestist, Lätist, Leedust ja Valgevenest väljakaevatud kiviaegse elamu kohta. Uurimuse keskmes on V ja IV aastatuhande eKr süvendpõhjalised elamud. Need on väärtuslikud arhitektuuriajaloo allikad, kuna neist on jäänud suhteliselt selged arheoloogilised jäljed, mida saab hoonepõhjade täitematerjalist leitud esemete alusel enam-vähem usaldusväärselt seostada arheoloogiliste kultuuridega ning dateerida.

Elamute tüpoloogia ja kartograafia võimaldasid tuvastada kahe erineva süvendpõhjalise elamutraditsiooni levialad Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas V ja IV aastatuhandel eKr – ovaalsed Põhja-Eestis (seotud Soome ja Karjalaga) ja ümarad Kagu-Leedus ja Valgevenes. IV aastatuhande eKr kammkeraamika kultuurikompleksi raames eksisteerisid koos erinevad elamutüübid – ovaalsed süvendpõhjalise ehitised Põhja-Eestis ja maapealsed ristkülikukujulised hooned Lätis. Ühe geograafilise piirkonna eriaegsed elamud olid sageli sarnased kuju ja suurusega, mis aga ei tähenda tingimata kultuurilist järjepidevust. Minu uuringud osutavad, et vastupidiselt seni sageli esitatud arvamustele, ei saa kiviaegsete elamutüüpide erinevusi seletada ainuüksi asulate sesoonsuse, kultuurilise kuuluvuse või piirkondlike ja looduslike erinevustega nende asukohas. Küllap mõjutasid neid korraga mitmed ja ehk ka seni määratlemata tegurid.
 
Kogutud andmed osutavad, et süvendpõhjalised ehitised ei olnud kiviajal peamine elamutüüp Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas. Selle piirkonna kiviaja arhitektuuri edaspidiseks uurimiseks tuleks otsida võimalusi kuidas selgitada välja elamuid, millest ei jää nii selgeid arheoloogilisi jälgi kui süvendpõhjalistest hoonetest.