Ajaloo õppimise võlu ja valu ühe kogemuse näitel
Eli Pilve
Eesti Mälu Instituudi teadur-projektijuht, Tartu Ülikooli doktorant
Kui ma kunagi ülikoolis ajalugu õppima asusin, ei olnud mul õrna aimugi, miks ma seda teen, või mida ma selle erialaga peale hakata tahan või üldse saan. Oli lihtsalt kinnisidee, et õppima peab ja tuli leida eriala, millega arvasin, et võiksin ehk hakkama saada. Viimase paikapidavuse hindamine jäägu teiste otsustada, aga nautinud olen oma tööd küll. Nii uurimisprotsessi arhiivis, kirjutamist kui uurimistulemuste tutvustamist Eesti Mälu Instituudi suvekoolides, mis said alguse 2018. aastal. Kui päris aus olla, sai see algatus teoks juhuslikust ideest, kuid mida kauem olen sellega tegelenud, seda rohkem tundub mulle, et nimetatud ettevõtmine on tõepoolest vajalik. Inimestena me ju kogu aeg suhtleme omavahel. Arusaamatuste ja tülide vältimiseks ning rahumeelse kooseksisteerimise jaoks on vajalik üksteise mõistmine. Seda nii kodus, koolis, tööl kui riikidevahelises suhtluses. Mineviku ehk ajaloo adumine on siin aga üks tegureid, mis võib aidata pooltel teineteisest paremini aru saada, käitumist tõlgendada ja seda ka prognoosida.
Eesti Mälu Instituudi ülesanne on uurida inimõiguste olukorda riigis Nõukogude okupatsiooni ajal. Et Eestis on raske leida perekonda, mille ükski liige poleks kommunistliku režiimi repressioonide all kannatanud, võib selle ideoloogia inimvaenulikkuse mõistmine tunduda meile iseenesestmõistetavana, kuid ometi pole see nii. Raudne eesriie, mille Nõukogude Liit püstitas, pidas paremini, kui me tahtnuks. Nõukogude Liit väljus Teisest maailmasõjast liitlase, võitja ja vabastajana; tema toime pandud kuritegude üle ei ole mitte kunagi kohut peetud. Vastupidi - Nõukogude Liidu propaganda kangelasikust võitlusest terroristliku natsirežiimi vastu ei kinnitanud kanda mitte üksi Venemaal, vaid erakordselt hästi ka vabas maailmas, kuhu edastati just see info, mis oli kasulik terroririigile endale. Kui palju olen ma kohanud suhtumist, et kommunistlikud repressioonid ei ole võrreldav natsistlikega, sest Stalin võitles ikkagi Hitleri vastu ja kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Esimene emotsioon on siin peast haarata, aga sellest pole tolku. Üha enam näib mulle, et ajalooteadmiste puudumine on siin tekitanud olukorra, mida võib ehk teatud mõttes võrrelda usufanatismiga, mille puhul küsimuste tõstatamine võrdub pühaduse teotamisega. Sest info on uus ja ootamatu, risti vastu käiv senisele. Loomupärane reaktsioon sellele on eitamine või rünnak. Inimlikult on see ju tegelikult mõistetav. Ei ole võimalik mõelda sõnavaras, mida ei ole omandatud. Püüdke end ise panna olukorda, kus teile öeldakse, et Balti riigid liitusid vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Ajab vaidlema, kas pole? Teeb ehk tigedakski. Täpselt samasugune reaktsioon tekib aga neil inimestel, kelle ainuke teadmine Nõukogude okupatsioonist Eestis, Lätis ja Leedus piirdub heal juhul sellega, et tegemist oli riikide vabatahtliku kokkuleppega. Seetõttu ongi Eesti Mälu Instituudi suvekoolide eesmärk tutvustada rahvusvahelisele auditooriumile kommunismikuritegusid Teise maailmasõja ajal ja järel Eesti näitel. Peamiseks sihtgrupiks on ajalooõpetajad, kelle igapäevatöö võimaldab uusi teadmisi järgmistele põlvedele edasi kanda.
Püüdes vältida ebavajalikku võistlusmomenti, kes kannatas rohkem, saavad suvekoolitujad võimaluse külastada Eesti teemakohaseid muuseume ja mälupaiku, vaadata vastavaid filme, kuulata loenguid ning osaleda aruteludes. Oluline on anda osalejatele võimalus kaasa rääkida, uut infot seedida, küsimusi küsida, kahelda, vastu vaielda ja ka mitte nõustuda. Vastasel korral tekib soovitule vastupidine efekt, infot võetakse hariliku Balti riikide russofoobiana. Üldiselt tuleb aga tõdeda, et aasta aastalt oleme ka ise õppinud sõnumit paremini edastama, mida kinnitab ka suvekoolide järjest kasvav populaarsus. Midagi pole teha, mõistmisele on kaasa aidanud ka Venemaa sõda Ukrainas. Ränk hind, mida maksta. Ent vaevalt on kedagi, keda Venemaa agressioon Ida-Euroopas üllatas; küllaga aga neid, kellele tundus see võimatuna Läänes. See ei ole kindlasti koht, kus nüüd tänitada, et me ju ütlesime teile, me teadsime! Parastamine ja näpuga näitamine ei tee asja paremaks. Kui eesmärk on enda arusaadavaks tegemine, mitte upitamine, siis on siin just koht, kus veelgi enam aidata mõista neil, kel pole meie kogemusest tingitud teadmisi (ja võtta vastu seal, kus need endal puuduvad).
Võib-olla ma ei mõista ütlemist, kes elab minevikuta, sellel pole tulevikku. Küllap ta on, see tulevik, aga kellena? Kui pidada oluliseks, et tulevik on Eesti riigil ja eestlastel, siis on ajaloo tundmine ja selle teadmise levitamine väljaspool elulise tähtsusega. Kui seda teadmist poleks olnud, poleks olnud väärtust ka eestlaseks olemise identiteedil, okupatsiooni vastu võitlemisel ja iseseisvuse taastamisel 1991. aastal; poleks olnud probleemi saada selleks, kelleks meid taheti vormida – nõukogude inimeseks, kellel pole ei isamaad, keelt ega rahvust.
Loe ka, mida teised tudengid ajaloo õppimisest kirjutavad.
