Ajalooringi sügisreis viis Setomaale ja Võrumaale

Ajalooringi liikmete ja sõprade 2022. aasta sügisreis viis meid 15. oktoobril Setomaale ja Võrumaale, et selgeks teha nende piirkondade erinevused ja sarnasused. Viimne kui üks koht bussis oli täidetud, seega võib tõdeda, et Ajalooringi koroonakriisi haavad on täiesti paranenud ning sügisreiside menukus on taas kehtiv. Üleva meeleoluga ning ühes päikesetõusuga asusime laupäeva sügishommikul teele.

Esimene peatus oli Võõpsus, täpselt Pihkva ja Liivimaa kubermangu piiril Võhandu jõe silla juures ehk ka Vana-Võromaa ja Setomaa piiril. Seal rääkis Janet Laidla meile Võõpsu alevi traagilistest põlengutest ning õigeusu preestri Nikolai Bulini elust. Edasi suundusime Mikitamäe tsässonate juurde, kus saime teada, miks seal on uus ja vana tsässon ning mis juhtus meestega, kes nõukogude ajal traktoriga tsässona minema lohistasid. 

Tiir Setomaal jätkus Värskas, kus kohtusime särasilmse isa Andreasega, kes kõneles meile Eesti Apostlik-Õigeusu tegevusest Setomaal ning Värska kiriku  ja piirkonna ajaloost. Värska kauplus sai seejärel kirja ilmselt enda kiireima pooltunni viimase kuu aja jooksul, kui reisiseltskond end kõige hea ja paremaga varustas. Setomaa maastikuvaateid bussiaknast saatis pidev entusiastide sorav jutt kõigest, mida aknast näha võis, olgu need jõed või hiiglaslikud korstnad. Selle saatel jõudsime Obinitsa, teise setode vaimsesse keskpunkti, kus rääkisime Seto leelost. Sattusime ka kohaliku mehe otsa, kes leidis hea võimaluse puistata südant selle üle, kuidas Taarka pärandit tema meelest täiesti valesti ja ülepaisutatult käsitletakse. Saime ka küllakutse tulevasteks reisideks!

Pärast Setomaa kõrgeima punkti ületamist, kust paistvat ka Pihkva, ületasime taas kubermangupiiri ning jõudsime Vastseliina linnuse juurde. See, palverändurite endine ja praegune peatuspaik võlus meid oma tohutu suuruse ja maalilise mäenõlvaga, nautisime selle keskel ettekandeid linnusest ning pidasime väikese pikniku. Bussisõitu Rogosi mõisa juurde täitis tohutu kogus lugusid Vastseliina mõisnikest Liphartidest ning nende juhtumistest. Rogosi mõis ise köitis meid omapärase siseõuega, mis oma kastelliliku plaaniga on üsna erandlik nähtus Eestis. Otsides sarnasusi teiste sarnaste mõisatega, meenus kohe ka eelmisel sügisreisil külastatud Kiltsi mõis. 

Tee viis edasi Lätti, Apukalnsi kirikusse. Tegu on Baltikumi kõige kõrgemal asuva kirikuga ning sügisvärvides vaade sealt mäe otsast oli tõesti vaimustav. See paik sobis ka hästi meie programmi oma asupaigaga ajaloolise Võru maakonna piiril. Kirik oli kenasti laupäeval kõigile avatud, ehkki kedagi seal tegutsemas ei paistnud. Läti kirikutes on alati väljas riigilipud, õpetas meile Mati Laur. Ape linnast said reisilised osta head ja paremat väljamaa kraami ning teel Mõnistesse saime veel moonaks kaasa Ajalooringi esinaise vanaema õunu.

Mõniste talurahvamuuseumis tutvusime muuseumi asutaja Alfred Lepa skandaalse elulooga ning muuseumi rehetare, sauna ja tööriistavarude kõrval oli suurimaks staareksponaadiks siiski muuseumi laiguline kass. Pärast muuseumituuri viis tee meid Mustajõe kitsarööpmelise raudtee silla juurde, mis nüüd autosillaks on muudetud. Saime teada, et algne sillaprojekt ei osutunud kunagi eriliselt kasu toovaks, pigem üsna mõttetuks. Kuid siiski on see sild mänginud ajaloos tähtsat rolli, tänu selle kasutusvõimalustele Vabadussõjas.

Mehkamaalt viis tee meid edasi Urvaste kihelkonda, kus peatusime Vana-Antsla mõisa juures. Tänaseks on mõis üsna kurvas seisus, kuid tegelikult on see üks terviklikumalt säilinud mõisakomplekse kogu Eestis. Seal ringi jalutades võlus kõiki armas muumimajakest meenutav kärnerimaja. Päike oli juba vaikselt loojumas, kui jõudsime Tamme-Lauri tamme juurde, mida Urvaste kanti sattudes kindlasti vahele jätta ei saa. Kuulsime pärimust puu ajaloost ning imetlesime puu vägevust. Kraapisime taskust välja ka kümnekroonised, et kindlaks teha, kas rahatähel on ikka Tamme-Lauri tamm või Viiratsi tamm?    

Seejärel oligi ekskursiooniprogramm lõppenud ning õhtu lõpetasime suure söömaajaga Varese külalistemajas. Toit, traditsiooniline tutvumisring ning sumakas panid kena punkti pikale päevale. Tagasisõit möödus õige lõbusas meeleolus, nii seto, võro kui ka traditsiooniliste tudengilaulude saatel. 

Hipp Saar ja Hanna-Riin Karu

Loe ka Ajalooringi 2022. aasta kevadreisi muljeid.