Eesti ja Soome saatuse Teise maailmasõja eel määras kodusõja kogemus

Demokraatia ja julgeolek on teineteisest sõltuvuses: kui demokraatliku riigi kodanikud tunnetavad ohtu, on nad julgeoleku nimel valmis demokraatiat piirama. Euroopa 1930. aastate pingelises poliitikas läksid demokraatia piiramise teed ka Eesti ja Soome, kuid selle saatus kujunes erinevaks riigijuhtide isikuomaduste ja kodanike enamuse ajaloolise kogemuse põhjal, selgus Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritööst.

"Demokraatlikel riikidel on kalduvus hakata kriiside korral demokraatiat piirama," ütleb värske ajaloodoktor Ago Raudsepp. Ta toob näite kevadisest koroonakriisist, kus demokraatlikes riikides kehtestati vabadusi piiravaid eriolukordi, sest selline oli kodanike tahe. Järelikult peavad kodanikud enda julgeolekut demokraatlikest vabadustest tähtsamaks.

"Tegemist on klassikalise dilemmaga vabaduse ja julgeoleku vahel. Mina nimetan seda oma väitekirjas demokraatia julgeoleku dilemmaks," märgib Raudsepp. Oma äsja kaitstud doktoritöös uuris ta demokraatia ja julgeoleku vahelisi seoseid 1930. aastate Eesti ja Soome poliitika näitel. Ta püüdis tuua selgust küsimusse, miks mõlemad riigid julgeolekus liitlasteta jäid. Samuti proovis Raudsepp mõista, miks jäi Soome lõpuks demokraatlikuks, aga Eesti mitte.

"Arvamus, et Eesti ja Soome jäid üksi, on tegelikult eksitav. Õigem oleks öelda, et nad olid kogu aeg üksi," ütleb Ago Raudsepp kahe riigi sajanditaguste liitlassuhete kohta.

Ehkki Eesti vabadussõjas võitlesid Soome vabatahtlikud ja Soome talvesõjas tulid appi Rootsi vabatahtlikud, ei saatnud üks naaberriik teisele kummalgi juhul appi oma sõjaväeüksusi. Raudsepa sõnul ametlike liitlassuhteid küll otsiti. Soome välisminister sõlmis 1920. aastatel niinimetatud Varssavi lepingu, mis oleks teinud Eestist ja Soomest liitlased, ning Rootsi välisminister pakkus välja liidu Soome ja Rootsi vahel. Ometi lükkas Soome parlament Varssavi lepingu tagasi ja Rootsi avalik arvamus keeldus liidust Soomega.

Loe edasi ERR Novaatorist.