Ilmar Tammisto julgustab ajalooõpetajaks õppima
Ilmar Tammisto on Eesti ajaloo doktorant ja Miina Härma Gümnaasiumi ajalooõpetaja. 2017. aastal pälvis ta Rahvusarhiivi tudengipreemia parima arhiivindusliku või arhiivimaterjalidele tugineva üliõpilastöö eest magistritööga „Liivimaa aadli ja Rootsi keskvõimu suhted aastatel 1634–1643: Liivimaa rüütelkonna taasloomine.“ 2019. aastal sai ta Puhk-Mörneri stipendiumi, mida antakse välja igal aastal õigusteaduse ja ajaloo eriala magistrantidele ja doktorantidele eeskätt õigusajaloo-alase uurimistegevuse eest. Ilmar Tammisto doktoritöö teema on „Liivimaa aadliomavalitsuse riigiõiguslik suhe Rootsi keskvõimuga 17. sajandil“. Käesoleva aasta sügissemestril loeb ta instituudis uut valikainet „Baltikum Läänemere regiooni rahvusvahelistes suhetes 1558–1920“.
Oled viis aastat töötanud ajalooõpetajana. Kuidas Sinust õpetaja sai?
Pean tunnistama, et valisin pärast bakalaureuseõpinguid pikalt, kas minna ajaloo või ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja magistriõppesse. Õpetajaks õppima minemise juures hirmutas esialgu mõte sellest, et pärast magistrit on justkui kõik lukus – elukutse on omandatud, tuleb unustada ajaloo uurimine ning pühenduda õpetajatööle. Tagantjärele vaadates olid sellised hirmud muidugi alusetud, omandasin magistriõppes olulised oskused ajalooteadmiste edasiandmiseks ning samal jätkasin uurimistööga. Viimased viis aastat olen paralleelselt õpetanud ja doktoritööd kirjutanud ning ütleksin, et tegemist on olnud rikastava kogemusega. Julgen kindlasti sama ka kõigile tudengitele soovitada, õpetajaks õppimine mitte ei vähenda teie valikuvariante tulevikuks, vaid pigem suurendab neid.
Mis on Sinu jaoks õpetajatöö kõige suuremad murekohad ja rõõmud?
Kõige suurem rõõm on kahtlemata olla vahetus kontaktis noorte inimestega, saada teada, mis teemad neile korda lähevad ning kuidas nemad mingeid asju tõlgendavad. Kuna töötan nii eesti kui ka rahvusvaheliste õpilastega, lisanduvad sellele vaatenurgad maailma eri piirkondadest.
Kõige enam muret valmistavad vast sellised olukorrad, kus lihtsalt kuidagi ei õnnestu õpilaseni jõuda. Kui oleme näiteks kahe aasta jooksul läbivalt rääkinud autoritaarsete režiimide ohtudest ja pahupooltest ja õpilane leiab lõpuks ikkagi, et „pole neil häda midagi“, siis on halb tunne küll. Õnneks on sellised juhud üksikud. Aga tõsiasi on see, et õpetajal lasub suur vastutus. Vaadates hetkel maailmas toimuvat, siis ajalooõpetajal eriti.
Liivimaad oled uurinud magistriõppest alates. Mida kujutab endast 17. sajandi Liivimaa uurimine? Millised on sinu peamised allikad ja milliseid arhiive kasutad?
Tegemist on tõesti juba kokku seitsme aasta pikkuseks kujunenud uurimistööga. Tõsi, sellest esimene aasta kulus puhtalt „lugema õppimisele“ ehk kõikvõimalike paleograafia ja keeleliste nüanssidega tutvumisele. Mis teeb 17. sajandi uurimise ühtaegu põnevaks ja väljakutsuvaks on see, et võrreldes varasemate sajanditega on allikmaterjali kordades rohkem. Teisest küljest on tegemist juba piisavalt varase perioodiga, kus näiteks paljude mõistete tähendus on võrreldes tänase päevaga kardinaalselt muutunud. 17. sajandi inimesest arusaamine on kindlasti protsess, mis kestab tänaseni ja veel pikalt edaspidigi.
Kuna minu uurimuse keskmes on eelkõige toonased hoiakud ja mitte näiteks mingid konkreetsed majanduslikud või demograafilised näitajad, olen peaasjalikult tuginenud kõikvõimalikele kirjadele, protokollidele, korraldustele jne, mida olen enda parima oskamise juures tõlgendanud ja analüüsinud. Suurem osa doktoritöös kasutatud allikatest asuvad Stockholmis ja Riias, mistõttu on olnud põhjust mõlemat linna korduvalt külastada ning nädal või paar sealses arhiivis materjale üles pildistada. Välisarhiivide külastamine on andnud hea arusaama sellest, kui kasutajasõbralik, kiire ja efektiivne on ikkagi meie oma Rahvusarhiiv.
Milline uurimistööga seotud avastus on Sinus kõige rohkem elevust tekitanud?
Kuna tegelen peamiselt suuremate ühiskondlike ja poliitiliste arengute jälgimisega, jääb üksikisik tihtipeale selle kõige varju. Mõnda aega tagasi köitsid aga minu tähelepanu üksikud viited ühe toonase Liivimaa aadli juhtfiguuri värvikale eraelule. Mõningane edasine uurimistöö tegi selgeks, et tegemist oli äärmiselt jäärapäise ja koguni vägivaldse abikaasaga, kelle peretüli eskaleerus nii suureks, et sekkuma pidi Liivimaa kindralkuberner, kes omakorda otsis olukorrale abi ja lahendust Rootsi kuningalt. Nii pani kohe tõsiselt muigama kindralkuberner Krister Horni kiri Karl XI-le, millele oli lisatud abikaasade vaheline elatisleping. Probleem oli nimelt selles, et mees ei olnud eraldi mõisas elavale naisele ette nähtud iga-aastast elatisraha korralikult maksnud ning loodeti, et kuninga karm korraldus võinuks ehk olukorda parandada. Seega võivad 17. ja 21. sajand olla küll mitmes mõttes erinevad, kuid mingid üldinimlikud sarnasused ühendavad ometi kõiki ajastuid.
Sügisel hakkad lugema kursust, mis räägib Baltikumi Läänemere regiooni rahvusvahelistes suhetes 16. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni. Millele kursus keskendub?
Üldsusele võib teinekord jääda mulje, justkui oleks 20. sajandist varasemate sündmustega tegelemine nagu ajaloolaste hobi, millel on olevikuga vähe pistmist. Alles hiljuti tõestas meie idanaabri riigijuht väga veenvalt vastupidist – rääkides Peeter I ja Põhjasõjast leidis ta, et Peeter I mitte ei vallutanud Narvat, vaid võttis rootslastelt tagasi ajalooliselt Venemaale kuulunud territooriumi. Iseennast on ta aga hakanud nägema kui 21. sajandi Peeter I-st. Seega ei ole sajandite tagused sõjad veel tänase päevani saanud lõplikku lahendust.
Tuleval sügisel lugemisele tulev aine võtabki fookusesse Läänemere regiooni riikide ajas muutunud ambitsioonid ajaloolise Baltikumi (st Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) suhtes ning argumendid, mida kasutati nende õigustamiseks. Erinevate ajaloosündmuste ja nende tõlgenduste relvana kasutamine ei ole midagi eripärast praegusele olukorrale, seda on tehtud juba ammusest ajast. Selleks aga, et mõista näiteks tänaseks päevaks Venemaal Baltikumi osas väljakujunenud narratiivi, on vaja vaadata selle kujunemislugu. Sellele lisaks otsime vastust küsimusele, et mis siis ikkagi põhjustas selle olukorra, kus kõnealune piirkond oli alates 16. sajandi keskpaigast kuni 18. sajandi alguseni Läänemere-äärsete riikide võimuvõitluste tallermaaks. Kursuse lõpuks üritame jõuda rahvusvahelise olukorrani, mis võimaldas Balti riikidel pärast Esimest maailmasõda iseseisvus saavutada.
Kuna kursuse ajaline raamistik on lai, siis arusaadavalt ei ole kavas ega ole võimalikki minna aset leidnud konfliktide üksikasjadesse. Põhirõhk on sellel, et kujuneks üldine arusaam ajaloolise Baltikumi kohast Läänemere regiooni rahvusvahelistes suhetes ning läbi selle mõista paremini ka praegu toimuvat. Kuna oodatud on ka teiste erialade üliõpilased, on kursus üles ehitatud selliselt, et spetsiifilised eelteadmised ei ole mingil moel osalemise eelduseks.
Küsimused koostas: Kätlin Jansons
Loe ka, mida teised tudengid ajaloo õppimisest kirjutavad.
