Teavet, mida vaenulikud võõrriigid võiksid tema vastu kurjasti ära kasutada, peab riik kaitsma. Kuid pole ehk sugugi vähem oluline, et riik peab oma elanikega suhtlema ning sealhulgas ka riigikaitset puudutavatel teemadel. Selle vastuolu ületamine on keeruline, universaalseid lahendusi ei eksisteerinud vaadeldaval perioodil, vaevalt on neid olemas praegugi.
Ettekandes selgitatakse, kuidas Eestis ülalmainitud vastuolu lahendada püüti. Selleks uuritakse ka seda, kuidas toimus riigi suhtlemine oma elanikega nii otse kui ajakirjanduse vahendusel. Asja teeb huvitavamaks, et vaadeldavasse perioodi jäi nii sõja aeg (1918-20), demokraatia (1920-34) kui autoritaarne valitsemine (1934-40), koos oma erinevate tavade ja õiguslike regulatsioonidega. Toodud näidetest mõned on naljakad ja mõned kurvad, samade valdkondadega tänapäeval kokkupuutunud inimestele võivad need pakkuda äratundmisrõõmu.
Ivo Juurvee kaitses 2013. aastal Tartu ülikoolis filosoofiadoktori kraadi ajaloo erialal, tema ettekanne põhineb mõtetel ja materjalidel, mis temaatiliselt ei mahtunud väitekirja ega selle põhjal kirjutatud raamatusse „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld: Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918-1940“ (SE&JS, 2013).
KÕIK HUVILISED ON TERETULNUD!
Info: Eesti lähiajaloo professor Tõnu Tannberg (tonu-andrus.tannberg@ut.ee, 737 5650)