Kunstiajaloolased tutvusid Berliiniga

15.–22. aprillil toimus traditsiooniline kunstiajaloolaste õppereis Berliini ja Potsdami. Osales 15 kunstiajaloo bakalaureuse ja magistritaseme üliõpilast lektorite Tõnis Tatari ja Holger Rajavee juhendamisel. Õppereisi programmi ja korralduse vastutuskoormat jagasid õppejõuduga esimese aasta magistrandid Rene Kriisa, Mio Lize Rebane, Joanna Hoffmann, Eliisebet Pruus ja Theresa Tompel.

Tartu Ülikooli kunstiajaloolaste eelmised õppereisid on viinud Madalmaadesse (2011), Istanbuli (2014), Firenzesse ja Toscanasse (2017), Peterburi (2019), Viini (2022) ja Rooma (2023). Traditsiooniliselt valivad kõik õppereisil osalejad (nii üliõpilased kui õppejõud) omale etteantud valikust teema, millest valmistavad ette uurimusliku referaadi. Referaadid koondatakse mahukasse õpimappi, mis jääb pärast õppereisi lõppu kunstiajaloo osakonna raamatukokku. Referaatide põhjal tehakse vaatamisväärsuste juures ettekanded ning mõnel õhtul toimuvad ööbimiskohas seminarid.

Berliini ja Potsdami õppereisi programm oli tavapäraselt tihe. Kokku külastati 49 objekti, sealhulgas muuseume, losse, kirikuid, monumente ja arhitektuuriliselt huvitavaid hooneid. Tööpäevad algasid kell 8–9 hommikul ning kestsid õhtuni välja. Puhkepäevi ei olnud. Mõnel puhul jagunes õppereisi seltskond huvidele vastavalt kaheks grupiks. Berliini eeliseks mõne teise linnaga võrreldes on suurepäraselt toimiv ühistranspordi süsteem, mis võimaldas jõuda vajalikesse kohtadesse üsna kiiresti. Samuti on suur osa kunstiajalooliselt olulisest pärandist Berliini kesklinnas võrdlemisi kompaktselt paigutatud.

Berliin ja Potsdam võimaldavad tutvumist eri perioodidest pärit kunsti ja mälestistega, olgu siis tegemist keskaja (Marienkirche, Nikolaikirche, frantsiskaanlaste kloosterkirik, Spandau tsitadell), baroki (Sanssouci ja Charlottenburgi paleed), klassitsismi (Brandenburgi väravad, Neue Wache, Friedrichswerderi kirik, Deutscher Dom, Französischer Dom), historitsismi (Reichstagi hoone, Berliini toomkirik), 20. sajandi esimese poole moodsa arhitektuuri (Britzi ja Siemensstadti asumid, Einsteini torn), natsiarhitektuuri (Riigipanga juurdeehitus, Lennundusministeeriumi hoone, Olümpiastaadion), stalinistliku arhitektuuri (Karl-Marx-Allee), 20. sajandi teise poole modernismi (Neue Nationalgalerie, Berliini filharmoonia, Hansakvartal, Haus der Kulturen der Welt, Corbusierhaus) või uusima arhitektuuriga (Potsdami väljak, Juudi muuseum, Põhjamaade saatkonnad).

Kunstimuuseumide erinäitustest olid tähelepanuväärsemad Caspar David Friedrichi retrospektiiv Alte Nationalgalerie’s, Gerhard Richteri näitus Neue Nationalgalerie’s ja Nancy Holti retrospektiiv Gropius-Baus, samuti Prantsuse impressionismi näitus Barberini kunstimuuseumis Potsdamis.

Erinevalt eelmistest kevadistest õppereisidest ei soosinud seekord ilmataat Berliinis käiku. Kunstiajaloolased ei lasknud end siiski vihmast ega jahedusest segada. Õppereis kulges viperusteta, omandati rohkelt teadmisi ning kogeti elamusi.

Seekordset kunstiajaloo osakonna õppereisi toetasid Eesti Kultuurkapital, Enn Kunila, ajaloo ja arheoloogia instituut ja kunstiajaloo rahvusprofessuur. Korraldada aitasid Estravel ja Perereisid. Aitäh!