Lauri Kann: ajaloo tundmine on abivahend maailma paremaks nägemiseks
Lauri Kann on Eesti ajaloo doktorant ja Tartu Herbert Masingu kooli ajalooõpetaja. Koostöös teiste autoritega (Anu Raudsepp, Vivian Siirman) on ta koostanud kirjastus Mauruse poolt välja antud ajaloo õpikuid 8. klassile.
Miks on vaja Eesti ajalugu õppida ja uurida?
Eesti maa ja rahva minevik on lahutamatu osa sellest, milline on Eesti praegu. Olen veendunud, et ajaloo tundmine ei ole pelgalt kadunud aegade avastamine, vaid abivahend meid kaasajal ümbritseva maailma paremaks nägemiseks. Suur osa meile tähenduslikust kultuurist nagu näiteks tuntud kirjandus- või kunstiteosed, linnade sümboliteks olevad arhitektuurirajatised või rahvastele olulised traditsioonid on loodud kauges minevikus. Tollal oli nende loomise kontekst aga teistsugune ning seetõttu on nende teoste või traditsioonide endi paremaks mõistmiseks hea tunda minevikku. Nii näiteks on üldlaulupidu olnud eestlastele oluline juba rohkem kui poolteist sajandit, kuid laulupeo tähenduse sisu oli 19. sajandil väga erinev sellest, mis ta on tänapäeva Eestis või milline ta oli Nõukogude okupatsiooni ajal. Näha tolleaegsete ühiskondlike olude taustal seda, kuivõrd raske ettevõtmine oli 19. sajandil eesti rahva jaoks saavutada sellise suurürituse korraldamine või kuivõrd tähtis oli vaatamata kõigele ka okupatsiooni ajal laulupeo traditsiooni säilitamine, annab selle ürituse tähendusele tema tegeliku mõõtme.
Eesti ajaloo teaduslik uurimine on väga vajalik juba ainuüksi seetõttu, et väga paljude oluliste teemade kohta on kirjutatud väga vähe või ei ole üldse kirjutatud põhjalikke uurimusi. Sealjuures on ajalooarhiivides senikasutama või vähekasutatud allikmaterjali Eesti ajaloo kohta aga väga palju.
Mis teemaga Sa ise tegeled ja mis Sind selles paelub?
Uusajaga, kitsamalt 20. sajandi algusega ja doktorantuuris veelgi konkreetsemalt 1905. aasta revolutsiooniga. Õpingute jooksul on ajalise spetsialiseerumise kõrval aina enam hakanud paeluma ka geograafiline mõõde. Uurides 1905. aasta revolutsiooni Eestis on mind hakanud huvitama tollase Vene keisririigi lääneosa - Eesti, Läti, Leedu, Ukraina, Poola ja Valgevene - ühine ajalookogemus ning eriti see, mis meie rahvaid ka pikemas perspektiivis omavahel ühendab ja eristab. Toetava tõuke selles suunas andis ka aastatepikkune huvi poola keele, kultuuri ja ajaloo vastu. Usun, et Eesti ajaloo paigutamine meiega mitmel puhul saatust jaganud naaberrahvaste ajaloo konteksti, aitab ka meie enda ajaloos aset leidnud arenguid paremini mõista.
Kuidas oled saanud ühendada kooliõpetaja ameti ja kooliõpikute kirjutamise õpingutega doktorantuuris?
Täiskoormusega tööd ja õpinguid on alati veidi keeruline ühildada, kuid õpetaja amet on mitmel põhjusel ajaloolase töö ja doktorantuuriga paremini ühildatav kui paljud teised ametid. Pikk suvepuhkus annab võimaluse pikemalt uurimise ja kirjutamisega tegeleda. Samuti on õpetaja ametis võimalik töökoormuse osas tööandijaga kompromisse otsida. Kohati on õpetaja amet ka doktoriõpingutele täienduseks. Õpetaja amet eeldab pidevalt kõigi ajalooperioodide meeles pidamist, mis ei luba vaid oma kitsale teemale keskenduses ülejäänud ajaloo teemadega sidet kaotada. Ajaloo õpiku ja teiste õppematerjalide koostamisel on praktiline koolitöö kogemus hindamatu võimalus mõista koolielu tegelikke ootusi õppematerjalile. Ühte või teist õpikut erinevates klassides kasutades saab ka analüüsida, kuidas nende abil õpetamine tegelikkuses töötab. Teisest küljest on ajalooga süvitsi tegelemine ning doktoriõpingud tulnud kindlasti kasuks ka õpetamisel.
Küsimused koostas: Tõnu Tannberg
Loe ka Lauri artiklit: Lauri Kann. Inimohvritega revolutsioonisündmused Eesti linnades 1905. aastal. – Ajalooline Ajakiri. 2020, nr. 1, lk. 3–28.
Loe ka, mida teised tudengid ajaloo õppimisest kirjutavad.
