Mis kutsub tudengeid arhiivindust õppima?
Arhiivinduse tudengid avaldavad põhjuseid, miks tulla arhiivindust õppima ja tutvustavad oma uurimistöid. Mis on see miski, mis neid köidab? Välja toodi järgmisi põhjuseid: võimalust avastada seni rääkimata lugusid, ajalooallikate endi ilu ja salapära, kokkuhoidvat ja innustavat kogukonda ja/või paeluvat uurimistööd. Samuti ei saa märkimata jätta arhiivindust kui pidevalt arenevat teadussuunda, kus on olulised mitte ainult analüütiline tõlgendamise oskus, vaid ka suutlikkus rakendada seda digitehnoloogia abil.
Kuidas sattusin arhiivinduse juurde? Miks arhiivindust õppida?
Henri August Silluta, bakalaureuseastme üliõpilane: „Arhiivinduse juurde sattusin küllaltki juhuslikult — antud suund tundus teistest lihtsalt erilisem. Seega on arhiivinduse juurde mind pidama jätnud eelkõige just see, et see on kõige ehedam ja kõige erilisem viis ajalugu õppida, sest siin puututakse sõna otseses mõttes minevikuga kokku ning iga väiksemgi seminaritöö võib üritada sellest minevikust luua ajalugu. Arhiivindust õppides saab seega täpselt aru, kuidas ajalugu üldse tekib.“
Hanna-Riin Karu, bakalaureuseastme üliõpilane: „Arhiivinduseni jõudsin tänu toredatele kaasüliõpilastele, kes veensid, et arhiivindus on just see õige valik ja nii see on tõesti olnud. Arhiivinduse eriala ained annavad võimaluse olla uurija ja ise avastada seni rääkimata lugusid. Teiste ajaloo erialade kõrval tuleb arhiivinduses just kõige rohkem esile, et ajaloosündmuste taga seisavad tavalised inimesed; suurte protsesside taga, mis kirja panduna kõlavad selged ja konkreetsed, peitub niivõrd palju väikesi eriilmelisi lugusid.“
Katariina Päts, magistrant: „Tundsin bakalaureuseõppes puudust praktilistest ajaloolase "käsitööoskustest", mis paratamatult on kõige rohkem seotud arhiivindusega. Arhiivist endale arusaadava ja mugava keskkonna loomine oligi mu peamiseks kaalutluseks magistriõppes eriala valimisel. Samas kiitsid kolleegid vanematelt kursustelt arhiivinduse osakonna kokkuhoidvat ja innustavat kogukonnatunnet, mis on tõepoolest õpingutele väga palju juurde andnud.“
Madle Uibo, magistrant: „Arhiivinduse õppeained olid ülikoolis peamised, mis süvendasid huvi mineviku (uurimise) vastu, õpetasid nägema ajalooallikate ilu ja salapära. Paistab, et (peaaegu) kõik sellel erialal tudeerinud sõbrad ja tuttavad leidsid magistriõppe ajal endale meelepärase töö kas siis Rahvusarhiivis, mõnes muuseumis, õpetajana koolis või mujal. Arhiivinduse üheks eripäraks on ka professor Aigi Rahi-Tamme korraldatud sisukad seminarid osakonna erinevate õppeastmete tudengitele, kus vahel räägitakse ajalooteaduslikest metoodilistest küsimustest, teinekord analüüsitakse ühiselt teineteise uurimistöid või teisi tekste. Arutelud kestavad kuni häid mõtteid jätkub, seega taoti veidi pikemalt.“
Ott Koor, doktorant: „Arhiivinduses põimuvad analüütiline allikate tõlgendamise oskus digipädevustega. Seetõttu on arhiivindus pidevalt arenev teadussuund.“
Toivo Kikkas, doktorant: „Viimaste aastate töö arhiivis on pakkunud palju üllatusi ja aidanud paremini mõista inimkäitumise nüansse Eesti Vabariigi kujunemisloos. Nende avastuste laiemale huviliste ringile tutvustamine ongi see põhjus, miks ma valisin enda erialaks arhiivinduse.“
Tudengite uurimisteemad
Kuna see, mis paneb üliõpilasi arhiivinduse suunda valima, võibki olla ainuüksi just suur huvi kindla ainese vastu, siis on allpool tutvustatud ka praeguste tudengite teemasid.
Hanna-Riin Karu, bakalaureuseastme üliõpilane: „Uurimisteema olen sidunud inimestega ja võtnud vaatluse alla optandid, kes Tartu rahu järgselt naasid Nõukogude Venemaalt tagasi Eestisse. Täpsemalt keskendun naisoptantidele ja nende edasisele elukäigule Eestis. Uurimistöö tarbeks koostan ka andmebaasi optantidest.“
Henri August Silluta, bakalaureuseastme üliõpilane: „Minu uurimistöö keskendub 1968. aasta VLO invasioonile Tšehhoslovakkiasse. Täpsemalt uurin Nõukogude armee koosseisus sellest invasioonist osavõtnud Eesti soost meeste kogemusi. Nimelt kuidas nemad neid sündmusi nägid, mida kartsid, kuidas neile eelseisvatest tegevustest teada anti jne. Uurimust viin läbi peamiselt mälestuste põhjal ehk veteranidega intervjuusid tehes. Täpsemad uurimisküsimised on veel uurimuse käigus selgumas.“
Katariina Päts, magistrant: „Mina tegelen väliseesti temaatika uurimisega. Mu magistritöö keskendub Kanada eestlaste välisvõitluslikule tegevusele 1985-1991. Uurin, milliste argumentide ja teemadega kõnetati Kanada poliitikuid ja avalikkust, millistes ettevõtmistes välisvõitlus end avaldas ning mida see räägib meile immigrantide ja nende uue kodumaa suhetest. Kanada pole rahvusvahelisel areenil küll nii suur tegija kui USA, kuid tegu on riigiga, kus on väga organiseeritud eestlaskond ja mis esimese G7 riigina augustis 1991 tunnustas Balti riikide taasiseseisvumist. Samal ajal oli nende suhe Nõukogude Liiduga tervikuna ambivalentsem kui USAl.
Kanada valimise kasuks kõneles ka see, et sealsete organisatsioonide arhiivid on kogutud väliseesti muuseumi (VEMU) kogudesse ning neile pääseb võrdlemisi hõlpsasti ligi. Nii veetsingi jaanuarikuu Torontos Tartu College'is, töötades läbi organisatsioonide Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Balti Liit Kanadas ning Musta Lindi Päev materjale. Samuti intervjueerisin veel elus olevaid sündmuste kaasaegseid.
Väliseesti temaatikaga olen tegelenud pisut ka magistritöö kõrvalt - nimelt märksõnastan rahvuskaaslaste programmi raames VEMU kogudes olevaid Eesti Kultuuripärandi Seltsi videosid - tegu on 1984-2015 Kanada eestlastega salvestatud elulooliste intervjuudega ning eesmärk on kirjeldused lõpuks siduda AISiga, et need saaksid kõikjalt otsitavaks.“
Anete Leht, magistrant: „Magistritöös „Taaskohtumised: represseeritute ja põgenike lugude kontekstis“ / „Reunions in context of personal stories of refugees and the repressed“ uurin võimu poliitilisi mänge inimsuhetega ja isikute omavahelisi taaskohtumisi nende isikute näitel kes Eestist küüditati, põgenesid või kohapeale jäid. Kuidas kolm Eestit 50-60ndatel uuesti kokku said võimu poolse tegevuse ja mõju tagajärjel.“
Marilyn Mägi, magistrant ning ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja: „Magistritöö keskendub süüpõhistele abielulahutustele Viljandi ringkonnakohtus 1920.-1930. aastatel. Uurin, millised olid enimlevinud lahutuspõhjused; kui palju esines süüpõhiseid ja kui palju mõlema poole soovil algatatud lahutusi; milliseid hinnanguid andsid osapooled, kohus ja kõrvalseisjad erinevatele lahutuspõhjustele ning millised olid nii individuaalsetest kui ka sotsiaalsetest hinnangutest, aga ka 1922. ja 1926. aasta abielu- ja perekonnaseadustest lähtuvalt aktsepteeritud ja mitteaktsepteeritud käitumisviisid paarisuhtes.“
Madle Uibo, magistrant, teadur-koguhoidja Tartu Linnamuuseumis (Tartu 2024 näituseprojekti Peedist Pesumasin üks eestvedajatest): „Magistritöö teema on Tartu Riikliku Ülikooli Üliõpilaste Teadusliku Ühingu Ajalooring 1970.–1980. aastatel. Lisaks mitmesugustele ajalooringiga seonduvatele Rahvusarhiivi materjalidele jt mäluasutustes leiduvatele kirjalikele tekstidele on allikateks intervjuud organisatsiooni tegevuses osalenud inimestega. Fookuses on järgnevad küsimused: millega tegeleti selles ajalootudengite organisatsioonis nimetatud perioodil; kas, kuidas ja kes suunas ning kontrollis nende tegevust; millised olid ajalooringi eripärad võrreldes teiste hilisel nõukogude perioodil tegutsenud tudengikollektiividega.“
Mariya Oinas, doktorant: „Doktoritöö teema: “Eesti asundused Kasahstanis 20. Sajandil”. Uurin millal ja miks eestlased Kasahstani ümber asusid ja millistesse piirkondadesse asuti. Mind huvitab immigrantide elu tsaari- ja nõukogude ajal. Millal ja miks hakkas eestlus hääbuma ja mis on Eesti taustaga küladest nüüdseks saanud.“
Kaia Ivask, doktorant: „Minu doktoritöö teemaks on Eesti NSV rahvakontroll kui osa nõukogude võimu ühiskondlike kontrollimehhanismide tervikust. Doktoritöös uurin rahvakontrolli olemust ja toimemehhanisme institutsioonina, kuid põhifookus on „vabatahtlike” kontrolligruppide liikmetel ja koosseisuvälistel töötajatel, nende inimeste taustal, kontrollijatega liitumise motiividel ja mõjutajatel ning tegevusel ja ühiskondlikul mõjul.“
Ott Koor, doktorant ja arhivaar Rahvusarhiivis: „Minu uurimistöö põhisuunad hõlmavad digihumanitaariat ja arhiivindust. Igapäevaselt tegelen fotokogude kirjeldamise, automaatse tekstituvastuse ja ajaloolistele päringutele vastamisega. Doktoritöö teema on ”Arhiivid Nõukogude ühiskonnakontrolli teenistuses”, milles analüüsin Saksa okupatsiooni aegse poliitilise mineviku avaldumist Nõukogude ühiskonnas, võttes fookusesse salastatud, kaasaegsetele kättesaamatud arhiivifondid.“
Toivo Kikkas, doktorant: „Doktoritöö raames uurin Esimesele maailmasõjale järgnenud perioodi, mil kogu Kesk- ja Ida-Euroopas jätkus vägivald. Neil aastail hakkasid kujunema rahvusriigid, kelle demokraatlikult meelestatud elanikud sattusid koheselt vastasseisu kommunistidega ja see konflikt ilmestas ka järgnevaid kümnendeid. Uurin eesti sõjameeste näitel aastatel 1918-1920, kuidas hakkas toimima poliitiline kontroll, sh meelsusaruanded, meeleoluraportid ja tsensuur. Marginaalseid gruppe analüüsides otsin vastuseid, millised motiivid osadel meestel olid. Maailmasõja käigus uuele tasemele tõusnud propaganda uurimine toob teaduskäibesse uusi fakte sellest, kuidas sõdureid nii Eesti rahvaväes kui ka punaarmee rahvuslikes väeosades mõjutada prooviti. Lisaks doktoritöö kirjutamisele osalen laiapõhjalises projektis “Eesti sõjaline mõte”, mille raames uurin sõjaväepedagoogika ja rahvusliku propaganda kujunemist 1920. aastate Eestis.“
Päise fotol: Tühi kott ei seisa püsti, fotomeenutus jõuluseminarilt Noorast. Autor: Aigi Rahi-Tamm
