Mööda maailma mäluasutuste uurimissaale rännates
Pärast COVID-19 pandeemia pausi on reisimine taas võimalik ning erinevad mäluasutused taas kasutajatele avatud. Seega avanes võimalus uurimisküsimuse lahendamiseks või uue uurimisprojekti taotluse koostamiseks sõita kohapeale ja lehitseda säilikuid ise. Püüdes leida alternatiivi traditsioonilisemale reisikirjale vormistasin oma tähelepanekud üldisemate soovitustena eeskätt neile, kellel esimene kogemus alles ees.
Eeltöö on edu pant! Alustada tasub juba sellest, kas vajalik materjal üldse on enam selles või teises mäluasutuses. Šveitsis olid ülikoolid vahepeal oma vanemad dokumendid kantoni arhiividesse üle andnud, Austraalias näiteks on need aga endiselt ülikooli arhiivides. Koduleht tasub kindlasti korralikult läbi kammida, sest sealt võib leida igasugust vajalikku teavet, muuhulgas seda, et mõned olulised allikad on juba digiteeritud ning nende kasutamiseks ei pea üldse kohale sõitma, nt poolte vanade Austraalia ülikoolide aastaraamatud.
Kirjuta ette! Isegi kui koduleht on inglise keeles ja üliinformatiivne tasub endast märku anda.
Tasub uurida, kas arhiivi või raamatukogu kasutamiseks on vaja tõendit ülikoolist. Näiteks Suurbritannias on isegi avariiuliteni pääsemiseks vaja enamasti lugejapiletit (ja selle jaoks omakorda tõendit, kui uurija ei ole Suurbritannia resident). Kõige põnevam teekond lugemissaalini oli kahtlemata Oxfordi ülikooli Bodleiani raamatukogus, kus tuleb kõvasti ette lugeda varauusaegne vanne selle kohta, et sa ei lähe küünlaga raamatukokku ja pead end muidu viisaka inimese kombel üleval. Oma emakeeles. Ehk siis mulle otsiti eestikeelne tekst. Helsingi rahvusraamatukogu, Berni ülikooliraamatukogu ja kõik Austraalia raamatukogud, kuhu jala tõstsin, olid selles osas lahkemad. Bernis sai säilikuid lausa hoidlast lugemissaali ilma lugejapiletita tellida.
COVID piirangud võivad kehtida tänaseni ja seega tuleb mitmel pool koht lugemissaalis ette broneerida. Väiksemad arhiivid pole ka iga päev lahti. Melbourne’is anti lugemissaalis aega kaks tundi. Esimesel sisseelamise päeval jõudsin aknast välja vaadata ja jalga kõigutada, teisel päeval oli meeletu tempo peal, sest abivalmis arhivaar oli teinud ise eeltööd ning saatnud välja toimikuid, mis otsinguga välja ei tule (vt all Suhtle arhivaariga).
Uuri, kas saad materjale ette tellida. Mitmeski arhiivis tulebki läbi veebi ette tellida isegi, kui oled ise füüsiliselt juba kohal. Paljudel arhiividel on ka kesklinnast eemal asuv lisahoidla, kust tuleb säilik mitu päeva.
Suhtle arhivaariga! Vahel seisneb suhtlemine selles, et saaliteenindaja ettevaatlikult veendub, kas te ikka saksa keelt ja gooti kirja loete. Teises kohas saadetakse kiri edasi eksperdile, kelle abil leiate üles ka need asjad, mida oma mõistusega kataloogist ei leia. Nii tuligi üks oluline infokild alles hiljem Berni ülikooli (mitte kantoni) arhivaarilt e-kirjaga järgi. Kolmandas kohas võib juhtuda, et vajaliku materjali saamiseks pead paralleelide vms eelteadmiste abil justkui tundma kogusid paremini kui teenindaja.
Tehnika korda ja vajalik teave korralikult salvestada! Kui pildistada lubatakse, siis tuleks kontrollida, et seadme mälus on piisavalt ruumi. Olulised asjad tasub dubleerida ja vaadata, et kõik viited jäävad ühemõtteliselt märkmete ja piltide juurde. Bernis viibides saatsin Mari-Leen Tammela Teemanti monograafia jaoks olulise materjali Alide Poom-Teemantist kohe Messengeri vahendusel koos viidetega autorile, et kui telefon maha kukub ja märkmik pagasiga kaduma läheb, siis on ikkagi vähemalt see olemas.
Austraalia (ka Uus Meremaa ja Soome) huvitab mind seetõttu, et seal said naised võrdlemisi vara valimisõiguse. Kas see ka mõjutas kuidagi naiste positsiooni ühiskonnas (ja ülikoolides)? Pildil Melbourne’i aed eesrindlike naiste mälestuseks. Sarnane aed leidus ka näiteks Perthis.
Šveitsis said naised valimisõiguse üsna hilja, kuid ülikooli lubati nad juba 19. sajandi teisel poolel – seda võimalust kasutasid ka paljud Eesti naised. Pildil Berni ülikool, mille lõpetasid mitmed esimesed eestlasest doktorikraadiga naised Helene Taar, Alide Poom-Teemant ja Johanna Sild-Rebane.
