Ajalooringi reis Eestimaa südamesse

Ajalooringi seekordse sügisreisi sihtmärk oli Järvamaa – mõneti ebaõiglaselt unustatud Eestimaa kant, mis igal juhul suuremat avastamist väärib. Otsustasime tutvuda nii maakonna suuremate linnade Paide ja Türi kui pisemate, ent ajalooliselt tähtsate paikadega, nagu Esna ja Roosna-Alliku mõisad, Koeru kirik ja ka tänase seisuga Järvamaa piiridest välja jääva, ent ajalooliselt sinna kuulunud Jäneda mõisa ja linnamäega (viimase tuvastamisel jäime alles roheliste ajaloolastena, kel arheoloogia-alaseid teadmisi napib, veidi hätta).

Asusime teele 14. oktoobri sombusel varahommikul, mil pärast kohustuslikku Tikupoisi-külastust oli meie esimene peatuspunkt kevadpealinn Türi. Üks meie reisikaaslastest, kes juhtumisi sealtsamast pärit on, tutvustas meile asjatundlikult linna ajalugu. Uudistasime ka kohalikku Püha Martini kirikut, mille juurdeehitatud torn aga nii mõnegi esteetiliselt tundlikuma reisiselli silma riivas. Väljasõitudel on kujunenud tava – reisiseltskond tutvustab teineteisele kordamööda põnevaid külastatavaid kohti. Nii valgustati meid näiteks Reopalu kalmistul Paides elanud koduloo-uurija August Wilhelm Hupeli elu ja kirjatükkide asjus, hiljem tutvustati verdtarretavas ettekandes lähiajaloost tuttava Mäo risti tulistamise traagilisi üksikasju.

Kesk-Eesti ilm ei olnud meiega teab mis hell, seega oli lustakas peatus Imavere piimandusmuuseumis lausa hädavajalik. Seal ei saanud me mitte ainult targemaks, vaid ka praktiseerida eluks vajalikke lüpsmisoskusi. Müüsleri lahingupaiga mälestusmärgi juures piitsutas vihm meid lausa halastamatult, ent see avas võimaluse reisikaaslasega vihmavarju jagada ja sõprust sobitada. Peavarju leidsime Koeru kirikus, kus me Ackermanni kuulsat krutsifiksi küll ei näinud, ent peaaegu samavõrd põnevad olid kiriku nikerdatud kantsel ja vana altarimaal. Sakraalehitised nähtud, suunasime tähelepanu mõisahoonetele – Esna puumõisa sisustust lubas lahke pererahvas meil lausa omal käel uudistada, Roosna-Allikul piirdusime kauni varaklassitsistliku fassaadi imetlemisega.

Jänedale jõudes saime teada nii mõisahoone ajaloost kui viimase mõisaproua, hüüdnimega M(o)ura seikluslikust elust ja tema romaanidest mõjukate meestega. Tutvusime ka kohaliku linnamäe looga, ent, nagu mainitud, seda meil näha ei õnnestunudki. Otsing ja põnevad lisa-arutelud päädisid aga sellega, et esialgu plaanitud peatus Vargamäel tuli hoopis ära jätta – Tammsaare-radadel rändasime vaid vaimusilmas – ning põrutasime otse reisi viimasesse peatuspaika Paidesse. Sealse Vallitorni ees kohtusime Ründo Mültsiga, kes on kohaliku ajaloo parim asjatundja. Pea pooleteise tunni vältel (pea kordagi hinge tõmbamata) tegi ta meile selgeks kogu linna ajaloo , tutvustas meile vanalinna ja Wittensteini tegevusmuuseumit ja õhtul, kui kõhud juba väljakannatamatult korisesid, saatis söömagi.

Täname südamest kõiki kaasareisijaid, Eesti Piimandusmuuseumi, Esna mõisa pererahvast, Koeru kogudust, ajakeskust Wittenstein ja Ründo Mültsi!

Carmen Raudmets

Ajalooringi juhatuse liige