Autor:
Erakogu. Negevi kõrb, Iisrael. Teksti autori kommentaar: "Eks see ajaloo uurimine ole ka veidi nagu kõrberännak".

Eesti ajalugu, riigikaitse ja globaliseeruv maailm

Silver Loit

Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse vanemnõunik, Tartu Ülikooli doktorant

„Eestis on hea ajaloolane olla alles 50 aasta pärast, ütles hiljuti üks ülikoolimees. Siis on meilgi midagi uurida, mis pakub huvi maailma ajaloo seisukohast.“ Nii kirjutas ajakirja Tänapäev tegevtoimetaja Eduard Roone 1939. aasta veebruaris.[1] Anonüümseks jäänud ülikoolimehe iroonilisevõitu arvamus osutus paljuski prohvetlikuks, ehkki see ei pruukinud olla nii mõeldud: just viiekümne aasta pärast, laulva revolutsiooni päevil, vabanes Eesti ajalooteadus nõukogude ideoloogia kammitsaist. Vaid loetud aastate jooksul avanesid arhiivid ja taastusid koostöösidemed välismaailmaga. Kahtlemata olid Eestis vahepeal võimutsenud okupatsioonirežiimid suutnud jätta endast maha ainest, „mis pakub huvi maailma ajaloo seisukohast“ ning mille uurimiseks ning mõnel juhul loodetavasti ka füüsiliseks eemaldamiseks avalikust ruumist kulub veel aega.

Vaieldamatult oli Eestis ka 1939. aastal võimalik seni käidud teele tagasi vaadates uurida ning uuritigi väga palju sellist, mis pakkus huvi ka rahvusvahelisest vaatenurgast. Õigupoolest on seoste nägemine alati sõltunud eelkõige vaatlejast endast, iseloomustades tema vaatevälja ahtust või avarust. Raamatulettidele jõudvad Eesti ajaloo üldkäsitlusedki peegeldavad alati paratamatult ajastut, milles elame ning kuidas meie olnut ja olevat mõistame.

Võidupüha künnisel on eriti kohane mõelda meie riigikaitsele. Eesti riigikaitse eesliiniks on õigusega nimetatud mitmeid hädavajalikke asutusi, kust pärsitakse ja nurjatakse moskoviidi ja teiste pahasoovijate õelaid sepitsusi. Eesti riigikaitset nimetatakse tänapäeval laiapindseks ehk kõikmõeldavate kriiside korral kogu ühiskonda tervikuna hõlmavaks.[2] Äraseletatult tähendab see ajaloos korduvalt järele proovitud tõdemust, et üks väikeriik ja -rahvas saab ajaproovile vaid ühise pingutusega vastu seista. Selline pingutus võib käia üle jõu, kui rahval kaob arusaam iseendast.

Eesti ajalool ja tema sõltumatul uurijal on siinkohal hindamatu tähtsus: just erapooletu ja õiglane ajaloolane jagab meie armastatud Kleio abiga oma teadmiste näol töövahendeid õpetajatele ja nende kaudu kogu ühiskonnale, teiste hulgas diplomaatidele. Viisteist aastat Eesti välisteenistuses on mind veennud selles, et teadmisteta Eesti ajaloost võib selles töös õigupoolest kergesti rappa sattuda. Diplomaat avastab oma esimesse välislähetusse siirdudes peatselt, et temalt oodatakse lisaks Eesti seisukohtade esitamisele ja põhjendamisele ka „Eesti lugu“, mis aitaks meid paremini mõista ja tundma õppida. Ühisosa ja kokkupuutepunktide esiletõstmine ajaloos pakub võimalusi leida uusi sõpru ja tugevdada ka riikidevahelisi sidemeid. Eesti ja teiste riikide kahepoolsete suhete ajaloo uurimisel on tehtud tohutu töö, aga veel suurem osa sellest on ees. Õnneks on kahe maailmasõja vaheline iseseisev Eesti pärandanud nii palju imetlemisväärset, mida on rõõm nii uurida kui jagada. Mulle jättis kustumatu mälestuse legendaarne professor Isidor Levin, kes saabus 95-aastasena kaugelt Saksamaalt aukülalisena meie saatkonna korraldatud ajalookonverentsile Tel Avivis, kus tähistasime 2014. aastal 80 aasta möödumist juuditeaduste õppetooli avamist Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Teadaolevalt viimane elusolev Tartu Ülikooli judaica-tudeng, keda Uku ja Eha Masing varjasid Saksa okupatsiooni ajal oma kodus, rääkis meile Eestist, mis tema jaoks oli tolerantsuse oaas, nagu The Jewish Chronicle Eestit 1936. aasta septembris nimetas.[3] Samal kümnendil Tel Aviv-Jaffas tegutsenud ja 1940. aastal suletud Eesti aukonsulaadi, mida on põhjalikumalt uurinud Martin Hallik[4], jälgedeni viis õnnelik juhus. Eesti omaaegse aukonsuli Maurice Litwinsky poeg oli alal hoidnud ja kinkis meie saatkonnale Iisraelis varem aukonsulaadile kuulunud kaks Eesti lippu ja Eesti juhtkonna ametlikud portreed, mille saatekirigi õnnestus Rahvusarhiivist leida. Nii sai üks ring taas täis.

Tuleb ette ka sootuks teistsuguseid olukordi, mil peab olema väga püsiv ning vajadusel häälekas, et sind ajalugu võltsivate moonutustega nurka ei suruta ega häbimärgistata, nagu Venemaa juba aastakümneid on Eesti ja laiemalt kogu Kesk- ja Ida-Euroopaga püüdnud teha. Eesti taasühinemisel rahvusvahelise kogukonnaga tuli Eestil sageli ja kohati tüütuseni korrata, et Eesti näol ei ole tegemist 1991. aastal sündinud endise NSV Liidu osariigiga, kus tänavatel marsivad SS-veteranid. Seda kõike olukorras, mil Venemaal olid pead tõstnud Kremli korraldusel loodud, sealt kureeritavad ja manipulatsioone avaldavad propagandakeskused, mille tegevust Eesti ja ka teiste Balti riikide meedia ja julgeolekuasutused oma aastaraamatutes pikki aastaid ja erakordselt üksikasjalikult on käsitlenud. Vene ajaloomanipulatsioonide varamusse on kuulunud lihtsamini tõrjutava otsese sõimu ja süüdistuste kõrval ka salakavalamad katsed kahepoolsete nn ajalookomisjonide moodustamiseks, niinimetatud ühise ajaloo raskete peatükkide (sõda, okupatsioonid) uurimise ettekäändel. „Vastutasuks“ on venelased oma naabritele tavaliselt lubanud eksklusiivset juurdepääsu vaid privilegeerituile mõeldud, rõhuvas enamuses suletud arhiivivaramule. Midagi sellist, vähemalt loodetud ja lubatud ulatuses, ei ole sündinud ning need poliitilise konjunktuuri liivast vundamendile rajatud ehitised pudenesid Lääne ja Venemaa petliku moderniseerimispartnerluse lõppedes tüliga laiali või jäid varjusurma. Eesti-Venemaa kahepoolne ajalookomisjon jäi, õnneks, sündimata, kuna Mordori soov luua headest inimestest karavan ning rakendada see siis oma propagandavankri ette oli läbinähtav. Käimasoleva Venemaa-Ukraina sõja tõttu on sellised manipulatsioonid oma jõu kaotanud, aga see-eest on ajupesu mürgised viljad idas laiutava propaganda näol igaühele näha.

Sellest kõigest vaid sajakonna kilomeetri kaugusel valmistub Tartu juba poole aasta pärast algavaks Euroopa kultuuripealinna-aastaks. Ülikool ja väga kaasaegne, hõlpsasti kasutatav ning suurel määral digiteeritud arhiivivaramuga Rahvusarhiiv meenutavad kõigile, et just praegu on parim aeg Eesti oma ajaloo uurimiseks. Moed ja narratiivid vahelduvad, mõni nendest kaob õnneks ka jäädavalt, aga Eesti ja meie ajalugu jääb ning ootab üha uusi uurijaid.

Loe ka, mida teised tudengid ajaloo õppimisest kirjutavad.


[1] E. R. 24. veebruari vaim. Tänapäev 1/1939, lk. 4.

[3] Through the Baltic States. III- Estonia. An Oasis of Toleration. The Jewish Chronicles, 25.09.1936, lk. 22-23.

[4] M. Hallik. Eesti Vabariigi konsulaat Jaffas. Ajalooline Ajakiri 1/1998, lk. 57-61.

Poseidoni tempel Sounionis

Vanaaeglased korraldasid Ateenas antiigiteemalise doktorikooli

https://ut.ee/et/admin/structure/taxonomy/manage/photo_author/overview

Tekstiiliuurijad kandsid kaardile üle 1450 eseme

Veebikursus "Etnogeneesi arheoloogia"

Huvilistel on võimalik osaleda vabakuulajana veebikursusel „Etnogeneesi arheoloogia“