Autor:
Birgit Püve

Intervjuu Juhaniga: „Kelleks sa nüüd saada tahad?“

Üks kunstiajaloolane küsib teiselt ehk nooremlektor Anu Ormisson-Lahe intervjuu professor Juhan Maistega.

Juhan, miks Sinust sai kunstiajaloolane?  

Tahaks öelda, et lapsepõlveunistus, verekutse, aga päris nii see ei ole. Minu ema oli ajalooõpetaja, keda tema kunagised õpilased mäletavad veel praegugi. Viimati Eesti Rahvusraamatukogus, enne kui see remondiks suleti, pidas mind uksel kinni turvamees, küsides, kas mina olengi see õpetaja Maiste poeg. Minu vanaema mängis Chopin´i prelüüde klaveril, abikaasa on pianist ja õpetas muusikaakadeemias ooperistuudios. Muusika ja maalikunst on lähedased. Itaalia keeles tähendab opera suurt tegu, renessansi ajal suurt nõukogu, kellele usaldati linna kõige tähtsama pühakoja ehitus. Olen alati tahtnud elus midagi korda saata. Kuna ma klaverit mängida ei oska, olen leidnud oma väljakutse lugemises ja kirjutamises. Vedasin ema koolivihikusse, mida ühel õpetajal on alati käepärast, lainelisi jooni juba enne kui kirjutada oskasin. Kui üks vihik täis sai, küsisin endale järgmise.   

Elan läbi meelte. Mind haaravad kaasa pildid olgu siis suur loodus ise või sellest valminud kunstiteosed. Kui aeg sealmaal, pakin kotti fotoaparaadi ja asun teele. Silmaga kogetu tähendab mulle sama, mis gurmaanile köök. Olen vist sündinud näljasena, kes ka nüüd kui noortega sammu pidamine ei ole enam lapsemäng, ei väsi otsimast üha uusi elamusi. Kunstiajalugu on minu jaoks seiklus, kus uudishimu sunnib avastama üha uusi maale ja maastikke, mida siis mälukangasse tikkides õpin tundma ja korrastan maailma, mille, nagu mõni aadlipreili oma näputöö, riputan vaatamiseks seinale.  

Sensoorseid elamusi aitab ritta seada mõistus, mida ei ole kunagi liiga palju, mis aga sellisena sünnitab ühe uusi pilte ja sõnu. Fantaasia annab faktidele tiivad. Omailmas kohtub välispidine sisemisega, essentia´st saab esse, mida on vorminud nii ajalugu kui kultuur, mis lubab  kunstiteosel tõusta kõrgemalegi kui loodus. Iga  teos on merekarp, mille koore alla juhuslikult sattunud liivatera hõõrub pehmest lihast välja pärleid, mida imetleme ja ihaleme, küsides, kuidas kõik see ilu üldse võimalik on. Mis on asjade taga ja nende põhjus? Miks koosneb meie maailm piltidest, millest nagu juba Platoni aegu teati, hakkab inimene juba hetk peale seda, kui ta kogeb ilmavalgust, looma üha uusi pilte. Maalid, kujud ja arhitektuur on meie vaimu pärisosa, igaühe jaoks meist seejuures nii sarnased kui erinevad, kangastudes meile oma tuhandes üksikasjas nii päeva kirkas valguses kui öösel tõrvikuvalguses. Kunsti tundma õppimiseks ei piisa ühest ainsamastki elust.   

Mida ütled praegustele kunstiajaloo tudengitele?  

Elage silmad lahti ja ärge kaotage aega, mida esialgu näib olevat antud piiritult. Igal asjal on algus ja lõpp, vahepeale jäävad õpinguaastad, mil teie kätes on maailm, ilma et ta küsiks teilt esialgu palju tagasi. Kasutage päeva! Liites kokku kaks erinevat itaaliakeelset sententsi: Horatiuselt pärineva „Carpe diem“ ja Roomas kuuldu: „Roma non basta una vita.“ Ka Rooma tundma õppimiseks ei piisa ühest ainsamastki elustEuroopa on ehitatud Rooma tuhale. See on koht, kus ristusid tsivilisatsioonid ja mis on jätnud meile kultuuri, milles Kreeka inimese näoga jumalad on võtnud omaks kristlikule kultuurile iseloomuliku sõna. Ärge jätke vahele ühtki loengut. Usaldage oma õpetajaid nagu need usaldasid oma õpetajadMinu õpetajateks olid  legendaarsed Voldemar Vaga, Mart Eller ja Helmi Üprus, kellelt omandasin teadmise, mida Goethet parafraseerides võtaksin kokku sõnadega: "Kunstiajalugu õppides me mitte ainult ei õpi midagi, vaid saame millekski, mis  on aidanud mind aastaid leida vastus küsimusele, kelleks ma tahan saada." 

Kelleks sa nüüd tahad saada?  

Inimeseks, kellel, nagu minu kooliaastatel kõneldi, ei oleks häbi kasutult veedetud aastate pärast. Kasu all pean ma silmas iseenesestki mõista seda kasu, mis toidab vaimu, heliseb kaasa muusikas ja loidab kirjasõnas, mis päästab meid välja argiilma hallusest, lisab olemisele värvi, valguse ja varju, on igasuguse olemise mõtteks ja eesmärgiks. Tahan viia selle, millega alustasin lõpuni. Kirjutada täis tühjad lehed ja vihikud, lootuses, et kellelgi kunagi neist kasu on. Sest kõneleme mineviku olevikust, oleviku olevikust ja tuleviku olevikust ning ükskord sünnime me siia ilma niikuinii uuesti 

30. septembril 2022 toimus Juhan Maiste juubelikonverents ja uue kogumiku esitlus. Loe, mida kirjutab Kadri Asmer Juhan Maiste uuest kogumikust.

Raamatu kaanepilt

Ilmus Enn Tarveli "Valge kotka tiiva all"

Raamatu kaanepilt

Ilmus kogumik Baltimaade loomaajaloost

Ajaloolise Ajakirja kaanefoto

2023. aasta Ajaloolise Ajakirja teine number on ilmunud