Autor:
Raamatu kaanepilt

Uues raamatus tutvustatakse Tartu ajalugu saksa kultuuriruumile

Oktoobris esitleti Berliinis saksakeelset Tartu ajaloo ülevaateteost „Dorpat/Tartu. Geschichte einer Europäischen Kulturhauptstadt“, mille autorid on Tartu Ülikooli keskaja ajaloo professor Anti Selart ja Tartu Ülikooli uusaja ajaloo professor Mati Laur. Pärast teist maailmasõda on see esimene raamat, milles tutvustatakse Tartu ajalugu saksa kultuuriruumile.

Image
Saksakeelne raamat „Dorpat/Tartu. Geschichte einer Europäischen Kulturhaupstadt“

Paarisajaleheküljelise raamatu välja andnud tunnustatud Saksamaa kirjastus Böhlau on tagakaanel võtnud linna ajaloo kokku järgmiselt: „Asutatud piiskopilinnana, rikkaks saanud hansakaubanduses Venemaaga, võitnud tänu ülikoolile Emajõe Ateena kuulsuse ning olnud sovjettide võimu all keelutsoon. Raamat viib lugejad põneva ja vaheldusrikka ajalooga Eesti suuruselt teise linna, kes end 2024. aastal saab nimetada Euroopa kultuuripealinnaks“.

Vastne Tartu ajalookäsitlus kuulub Saksa ajaloolist pärandit väärtustava ühingu Deutsches Kulturforum östliches Europa väljaantavasse raamatusarja, mis on pühendatud Kesk- ja Ida-Euroopas asuvatele Saksa aja- ja kultuuriloos tähtsatele ning Euroopa kultuuripealinnadeks kuulutatud linnadele.

Teos on üle mitme aastakümne esimene Tartu linna ajaloo ülevaade, mis on mõeldud nii teadlastele kui ka ajaloo- ja kultuurihuvilisele lugejaskonnale.

Raamatuga saab tutvuda ka kirjastus Böhlau kodulehel ja Kulturforumi kodulehel. Eestis on võimalik seda osta näiteks Krisostomuse raamatukaupluse e-poest.

   

Väljavõte peatükist „Nõukogude linn sirbi ja vasara all“ eesti keelde tõlgituna:

„Kodanliku natsionalismi“ pesa Eestis oli mõistagi Tartu. Ülikoolis algas õppejõudude lahtilaskmine. Õpetatud Eesti Selts oli mingi arusaamatuse tõttu pääsenud sulgemisest 1940. aastal, ei pääsenud sellest aga nüüd. Tartu Kõrgem Kunstikool Pallas pandi kinni. Kuus Pallase kunstnikust õppejõudu olid „kodanlikust natsionalismist“ niivõrd läbiimbunud, et nad tuli toimetada vanglasse. Kolm "kodanlikku natsionalisti" ‒ Villem Reiman, Kalevipoeg ning Rootsi kuningas Gustav II Adolf ‒ hävitati neile püstitatud mälestussammaste õhkimisega. Neid asendas Riiamäele istuma pandud Lenin. Paraku hakkas Vene kvaliteediga ausammas peast murenema ja istuv Lenin tuli asendada seisvaga. Rahvale see meeldis: „Näe, juba tõusis püsti! Küllap hakkab varsti ka minema.“

Võimuvahetus toimus ka ülikoolis. 1951. aastal nimetati uueks rektoriks Fjodor Klement, Leningradi Ülikooli füüsikaprofessor, kes jäi sellele kohale kaheks aastakümneks. Klement oli tõsine teadlane ega pidanud Moskva poolt kinnitatud mehena kartma kohaliku võimuvõitluse hammasrataste vahele jäämist. Klementi rektoriks oleku ajal elas ülikool üle Stalini viimased elu- ja võimuaastad ning säilitas oma akadeemilisuse ka vaimuinimestega alailma konflikti sattunud Hruštšovi valitsemisajal. Loengud algasid Tartus akadeemilise veerandtunni ja jalgade sahistamisega, ning mis kõige tähtsam, neid peeti edasi eesti keeles.

Pärast Stalini surma 5. märtsil 1953 ilmusid Nõukogude Eesti mustvalgesse ellu esimesed rõõmsamad värvitoonid. Stalinile topeltvuntside joonistamise eest ei pandud enam kedagi vangi. Varsti kadusid pildidki, kuhu neid saanuks sirgeldada. Küüditatud, kes veel elus olid, said loa Siberist tagasi tulla, kuigi maja või talu neile tagasi ei antud ‒ see oli juba linna või kolhoosi oma. Ajalehtedes hakkas ilmuma peale surmakuulutuste ka muud lugemisväärset: kirjutati muinasajast ja koduloost, moest ja muusikast ning elu võimalikkusest Marsil. Tartus hakati 1958 välja andma ajakirja Eesti (sic! ‒ mitte Eesti NSV!) Loodus. Tartu ajalehest, mis nõukogude ajal kandis nime Edasi, sai 1960. ja 1970. aastatel Eesti kõige loetavam leht ning ilmselt ainuke kompartei väljaanne, mille tellimiseks olid inimesed valmis pikkades järjekordades seisma.

Muutuste märgiks oli ka Soome presidendi Urho Kekkoneni külaskäik Tartusse 12. märtsil 1964. Ametlikult oli tegemist eravisiidiga: Kekkonen saabus Eestisse Poolast, tehes siin vahepeatuse. Seetõttu polnud kohal ka Moskva ametimehi. Ülikooli aulas pidas Kekkonen kõne, mida meenutati veel aastaid. „Vabandage, et räägin eesti keelt, kuigi oskan seda halvemini kui soome keelt,“ alustas Kekkonen, pälvides marulise aplausi. Soome presidendi eesti keel osutus oluliselt paremaks toonaste Eesti NSV valitsejate omast. Ka vene keeles suhtlev rektor Klement oli sunnitud avasõnad ütlema eesti keeles, mis valmistas talle silmanähtavat vaeva. President rõhutas Soome ja Eesti kultuurisidemeid ja lähedast sugulust ning oli veendunud, et eestlus saab kesta üksnes oma kodumaal, mitte välismaistes pagulasorganisatsioonides, pidades seetõttu vahetuid kultuurisidemeid okupeeritud Eestiga ülimalt vajalikeks. 

Kekkonen külastas ka ülikooli vastvalminud spordikeskust Käärikul ning tegi seal 17-kilomeetrilise suusasõidu. Kekkoneni „ametivend“, ülemnõukogu presiidiumi esimees Aleksei Müürissepp, kes sellist suusasõitu poleks vastu pidanud, püüdis samal ajal, kasukas seljas, Kääriku järve jääl kala: „diplomaatiline etikett“ nõudis ka temalt sportlikkuse ülesnäitamist.

21. detsembril 1965 puhkes ülikooli peahoones tulekahju. Hommikul seisid inimesed veel põleva hoone ees ja nutsid. Hoonest hävis umbes kuuendik, sealhulgas täielikult aula ning suurem osa kartseriruumidest. Aula taastamiseks kulus poolteist aastat, tudengijoonistustega täidetud kartseriseinad aga hävitas tuli igaveseks.

Vaimuelus ei olnud kuuekümnendad aastad tegelikult kuigi kuldsed. Tagantjärgi võime öelda, et just sellele ajale langes okupatsiooni keskpunkt. Mälestused sõjaeelsetest aegadest hakkasid tuhmuma, samas ei paistnud Vene võimu sisemine kõdunemine veel välja. Pigem valitses arusaam, et nõukogude võim on tulnud selleks, et jääda. Piltlikult väljendudes tõmmati seni rusikas hoitud käsi taskust, et haarata sulepea ja kirjutada avaldus komparteisse astumiseks ‒ ikka „selleks, et seda sisemiselt õõnestada“. Usuti siiralt, et kui parteisse sigineb arukaid ning Eesti asja ajavaid inimesi, on võimalik ka okupatsiooni tingimustes midagi ära teha. Seetõttu jälgiti 1968. aastal hoolikalt Praha kevadet ning elati kaasa Alexander Dubčeki unistusele inimnäolisest sotsialismist. Juba 1960. aastate keskpaigas kujunes Tartu Ülikoolis nn komsomoliopositsioon, keda eristas partei ametlikust kursist ennekõike sõnavabaduse nõudmine. 19. oktoobril 1968 ametlike üliõpilaspäevade raames toimunud tõrvikurongkäigul kanti tolle aja kohta enneolematult julgeid loosungeid. Nii oli ühe transparendi esipoolele kirjutatud hurraaoptimistlik „Venelased esimestena Kuule!“, tagaküljele aga „Ja jäägugi sinna!“.

NSVL kirjamark, 1954: 300 aastat  Ukraina taasühinemisest Venemaga, 1654–1954. (Vikipeedia)

Olaf Mertelsmann peab ettekande nõukogude rahvuspoliitikast Ukraina NSV-s

Andres Tennus

Lauri Kann kaitseb doktoritööd „Inimohvritega revolutsioonisündmused Eesti linnades 1905. aastal“

Mart Kuldkepp

Külalisprofessor Mart Kuldkepp alustab tööd kevadsemestril