Varauusaja päevadel anti ülevaade varauusaja uurimise hetkeseisust

25.-27. augustil toimusid Vihula mõisas Varauusaja päevad „Muutused, ümberkorraldused, uuendused: varauusaja arengujooned Eesti- ja Liivimaal, 1500-1800“. Ürituse käigus peeti 29 ettekannet, mis oli jagatud üheksasse sessiooni ja käsitlesid varauusaja poliitilisi, kultuurilisi, keelelisi, ühiskondlikke ja majanduslikke protsesse 16.–18. sajandi Eestis ja ka Baltikumis. Esimese päeva õhtul toimus ka aktiivne ümarlauaarutelu varauusaja määratlemisest ja piiritlemisest. Varauusaja päevadel esinesid uurijad Tartu ja Tallinna Ülikoolist, Tallinna Linnaarhiivist, Eesti Kunstimuuseumist, Eesti Rahvusraamatukogust, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest ning Eesti Keele Instituudist. Ürituse korraldajateks olid Tartu Ülikooli varauusaja kaasprofessor Marten Seppel ja teadur Madis Maasing.

Varauusaja päevade sissejuhatav (moderaator Toronto Ülikooli emeriitprofessor Jüri Kivimäe) sessioon algas Marten Seppeli avasõnadega, mis toonitasid Varauusaja päevade eesmärki anda ülevaade Eesti varauusaja uurimise hetkeseisust ja varauusaja olemuse määratlemisest. Anu Mänd (Tallinna Ülikool) problematiseeris varauusaja piiritlemist Eesti kunstiajaloolaste poolt ning tõstatas küsimuse, kas kõigis Eesti ajaloo uurimisvaldkondades peaks leidma varauusajale ühise periodiseeringu. Madis Maasingu ettekanne käsitles kõrgaadli soost isikute huvi kasvu Liivimaa piiskopikohtade osas 16. sajandi I poolel, mis oli seotud nii reformatsiooni, Saksa Ordu Liivimaa haru ja piiskoppide võimuvõitluse kui ka Saksamaal toimunud sarnaste arengutega, mille lõikas läbi Liivimaa sõda. Juhan Kreem (Tallinna Linaarhiiv) andis ülevaate Liivimaa orduharu ilmalikest nõunikest 16. sajandil, kelle esiletõus viitab orduharu valitsemise teisenemisele orduharu eksistentsi viimastel kümnenditel. 

Teises sessioonis linnast (moderaator Tartu Ülikooli varauusaja professor Mati Laur) käsitles Enn Küng (Tartu Ülikool) Tallinna minekut Rootsi võimu alla 1561. aastal ning sellega kaasnenud muutuseid linna sise- ja välistegevuses, keskendudes iseäranis küsimusele, kuivõrd lubatuks jäi Tallinnast apelleerimine Lübecki raele. Marju Luts-Sootak (Tartu Ülikool) käsitles Riia linnas 16. ja 17. sajandi vahetusel Riias toimunud tüli ja kohtuprotsesse David Hilcheni ja Jakob Godemanni vahel, näidates, et nende käigus toetuti linnas mitte niivõrd keskaegsetele linnaõiguse normidele, vaid pigem uuematele protsessiõiguse põhimõtetele, mis tulenesid Rooma õigusest.

Kolmas sessioon (moderaator Tartu Ülikooli mõtteloo kaasprofessor Meelis Friedenthal) oli pühendatud eesti keelele. Aivar Põldvee (Tallinna Ülikool) andis ülevaate eesti keele õppimisest ja kasutamisest kirjakeelena varauusajal, tuues muu hulgas välja tugevate saksa mõjudega nn kirikukeele rolli prestiižse kantseliidina. Kristiina Rossi (Eesti Keele Instituut) ettekanne käsitles eesti keele sihipärast kasutamist varauusaegsete vaimulike poolt ning tõi välja, et eesti keele kasutamise algust ameti- ehk kantseleikeelena tuleb otsida kirikumeetrikatest. Piret Lotman (Eesti Rahvusraamatukogu) jõudis oma ettekandes eestikeelsete kirikulaulude tähendusest järelduseni, et laulud pidid eelkõige edasi andma luterlikku vaimsust ja tunnetust ning selles osas ei erinenud nende funktsioon ortodoksete luterlaste ja pietistide jaoks.      

 
Ümarlauaarutelul (juhataja Marten Seppel) osalesid Jüri Kivimäe, Anti Selart (Tartu Ülikool), Pärtel Piirimäe (Tartu Ülikool) ja Mati Laur ning sõna said ka teised Varauusaja päevadel osalenud. Kõigis varauusaja päevadel osalejates elavat arutelu tekitanud arutelul käsitleti eelkõige küsimusi, mis puudutasid Varauusaja olemuse määratlemist ja piiritlemist. Kõige aktiivsemat poleemikat tekitas diskussioon, milliseid protsesse, muutuseid ja arenguid võiks pidada varauusajale olemuslikult omaseks ning kuidas peaks seda periodiseerima. Mitmed uurijad tõid välja asjaolu, et tavapäraselt Eesti keskaja lõpuks loetav 16. sajandi keskpaik ei lange kokku läänepoolse Euroopa arusaamaga, kus keskaeg lõpeb hiljemalt reformatsiooni algusega 1520. aastatel; Eestis aga leiab reformatsiooni alguse – selgesti mittekeskaegse sündmuse – keskaja üldkäsitlustest. Teiselt poolt toodi välja asjaolu, et uurimisloogika seisukohalt võiks vähemalt poliitilise ja  haldusajaloo puhul keskaja lõpp jääda siiski 16. sajandi keskpaika, sest järsk katkestus poliitilistes struktuurides ja allikate iseloom on tinginud olukorra, kus 15. sajandiga uurijad käsitlevad ka 16. sajandi esimest, ent mitte sajandi teist poolt, millega tegelemine jääb enamasti 17. sajandi uurijatele. Lisaks tõstatati ka küsimus, kas varauusaja lõpu võiks jätta ligikaudu pärisorjuse kaotamise aega 1810. aastate II poolel või lükata see 19. sajandi keskpaika, mil Eestis leidsid aset suuremat ühiskondlikud murrangud (talude päriseksmüümine ja rahvusliku ärkamisaja algus). Viimane ettepanek tõi omakorda kaasa mõtte, et vahest võiks Eesti varauusaja lõpu puhul kasutada siirdeaja (Sattelzeit) terminit, millega Saksa ajaloolane Reinhard Koselleck tähistas üleminekut eelmodernselt modernsele ligikaudu aastail 1750–1850. Arutelu lõppresultaadiks jäi eelkõige tõdemus, et varauusaeg on Eesti ajaloouurimuse jaoks kahtlemata vajalik ja oluline konstruktsioon, kuid eriti selle algust ei saa üheselt defineerida, vaid sõltuvalt valdkonnast ja uurimisküsimusest võiks see jääda ajavahemikku 1500–1550. Üksmeelele jõuti aga selles, et Eesti varauusaja tuumsajandiks võib pidada 17. sajandit.  

  
Varauusaja päevade teisel päeval peeti kokku kuus sessiooni 20 ettekandega. Esimese sessiooni (moderaator Marju Luts-Sootak) teemaks oli talurahvaajalugu. Hesi Siimets-Gross leidis, et David Hilcheni maaõiguse eelnõus (1599) ei samastatud pärisorja mitte orja, vaid pigem kolooni, sunnismaise, kuid isiklikult vaba põlluharijaga ning tema positsioon oli mõnevõrra parem kui varasemates seaduskoodeksites. Mati Laur vaatles talurahvast puudutavate Rootsi-aegsete õigusnormide ja -tavade järk-järgulist muutumist 18. sajandil, näidates, et karistused moraalikuritegude eest muutusid leebemaks. Ka Ken Ird (Tartu Ülikooli Ajaloomuuseum), kes vaatles maarahva distsiplineerimist Urvaste koguduse näitel, jõudis sarnastele järeldustele ning tõi esile ka kohaldatud karistuste paindlikkust: näiteks võis rahatrahvi asendada telliste andmisega ehituse tarbeks.

Administratsiooni sessioonis (moderaator Juhan Kreem) osutas Ilmar Tammisto (Tartu Ülikooli doktorant) tõsiasjale, et baltisaksa aadel ja Rootsi riigivõim olid 17. sajandi Liivimaal pigem partnerid kui vastased, sest hästi toimivast administratiivsest korraldusest oli võita mõlemal poolel. Peeter Tammisto (Tartu Ülikooli doktorant) käsitles Rootsi riigivõimu korraldusi sisaldavate plakatite tõlkimist eesti keelde, näidates et seda tehti märksa harvem ja ebasüsteemsemalt kui Soomes, millest võib järeldada, et pärisorine talupoeg polnud riigile oluline kommunikatsioonipartner. Triin Kröönström (Tallinna Linnaarhiiv) vaatles vaestehoolekande arengut varauusaegses Tallinnas, tuues välja umbes sajand pärast reformatsiooni toimunud pragmaatilise nihke – eelarvestamise tekke ning asjaolu, et vaeseid hakati varasemaga võrreldes tugevamalt stigmatiseerima ning neid püüti avalikust ruumist eemaldada. Andres Andresen (Tartu Ülikool) kritiseeris Carl Schirreni ja Reinhard Wittrami ajalookäsitlustes esitatavat Eestimaa õigusliku järjepidevuse teesi, mis vaikis maha kirikuvalitsuskorra muutmise 18. sajandil, mis rikkus 1710. aastal kinnitatud privileege ning mida võib seetõttu pidada selgeks õigusliku järjepidevuse katkestuseks. 

Järgnev sessioon (moderaator Madis Maasing) käsitles kirikuga seonduvat. Merike Kurisoo (Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseum) näitas, et Eesti kirikuruumi hakkasid luterliku kirikukunsti elemendid jõudma alles aastakümneid pärast reformatsiooni algust ning sellel oli ka selgeid piirkondlikke eripärasid – näiteks Saaremaal levis uus kirikukunst juba 16. sajandi lõpust, Põhja-Eestis sai see valdavaks aga mitukümmend aastat hiljem. Lea Kõiv (Tallinna Linnaarhiiv) andis ülevaate Tallinna kirikuelu ümberkorraldamisest Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse alusel, tuues välja linna edutud katsed oma autonoomiale tuginedes kirikuseadust vaid osaliselt vastu võtta. Ivar Leimus (Eesti Ajaloomuuseum/Tallinna Ülikool) vaatles 16. sajandi Tallinna matusekirjeldusi, tuues esile nii matusekombestikus toimunud järjepidevusi (nt surnuvalve ja lahkunu surmast teatamine) kui ka muutuseid (nt katoliiklike eestpalvete kadumine).

Sessiooni ideede ajaloost (moderaator Pärtel Piirimäe) juhatas sisse Kristi Viidingu (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus) ettekanne Rötger Beckeri eleegiast aadli päritolust ja pahelistest kommetest, mille eeskujuks saab pidada Rooma satiirikut Juvenalist; ühtlasi võib arvata, et eleegia jäi avaldamata eelkõige seetõttu, et satiiri ei peetud piisavalt prestiižseks luuležanrivormiks. Meelis Friedenthal käsitles disputatsioone 17. sajandi Tartu Ülikoolis, osutades, et neid võiks toonase rolli poolest võrrelda teadusartiklitega ning esialgu oli disputatsioone Tartus võrreldaval määral Uppsala ja Turu ülikoolidega, kuid sajandi lõpus langes nende hulk märgatavalt. Janet Laidla (Tartu Ülikool) kõneles kahest konkreetsest disputatsioonist, mis puudutas arusaamu Maa ehitusest 17. sajandi lõpu Tartu ülikoolis – täpsemalt maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Nende disputatsioonide alusel võib tõstatada küsimuse, mis vajaks edasist uurimist: millisel määral aktsepteeriti toonases Tartus René Descartes’i seisukohti Maa ehitusest. 

Trükisõna sessioonis (moderaator Aivar Põldvee) andis Kaarel Vanamölder (Tallinna Ülikool) ülevaate Liivi- ja Eestimaa positsioonist varauusaegse Euroopa kommunikatsioonivõrgustikus, tehes seda peamiselt Riia näitel. Juba 17. sajandi II poolel oli linn tihedas ühenduses Hamburgiga, kust regulaarselt saabusid Riiga uudisteave. See ühendus säilis ka pärast Põhjasõda, mistõttu pole õigustatud rääkida sõja põhjustatud järsust katkestusest Liivimaa kommunikatsiooni- ja ajakirjandusväljal. Jürgen Beyer (Tartu Ülikool) andis ülevaate pisitrükiste rollist pandeemiatega võitlemisel 16.–19. sajandil, mille puhul ilmnes mitmeid paralleele kaasajaga (nt bürokraatia kohatine domineerimine meditsiinilise kasu üle), aga ka tõsiasi, et esimesed põhjalikumad kirjeldused levivast epideemiast võivad pärineda Tallinnast, 1831.–32. aasta kooleraepideemia ajast. Tiiu Reimo andis sisuka ülevaate Eesti kirjakultuuri jaoks äärmiselt olulisest pikaajalisest projektist: „Eesti võõrkeelne raamat ja Estonica 1494–1830“.

Varauusaja päevade viimane sessiooni (moderaator Anu Mänd) teemaks oli kultuur. Inna Põltsam-Jürjo (Tallinna Ülikool) tõi näiteid toiduainete ja maitseainete valdkonnas toimunud muutustest 16.–17. sajandil, mispuhul ilmnes ka, et kalkun kodunes Eestis palju kiiremini kui kartul. Hannes Vinnal (Tartu Ülikool) andis ülevaate värvikaubandusest varauusaegses Tallinnas, tuues muu hulgas välja apteekide pikaajalise keskse rolli selles, millele hakkasid ajapikku konkurentsi pakkuma teised ettevõtjad, sealhulgas koloniaalkauplused. Kairit Kaur (Tallinna Ülikool) andis ülevaate Eestimaa kirjanaise Christiane von Kotzebue silmapaistvatest sugulastest ja tuttavatest, kes aitasid tõenäoliselt kaasa tema väljakujunemisele kirjanikuks. Varauusaja päevade viimases ettekandes käsitles Tiina-Mall Kreem Liivimaa kuvandit krahv Mellini atlase kaartidel, osutades Mellini suurele huvile mitte ainult keskaja, vaid ka esiaja ja põlisrahvaste vastu.

Varauusaja päevade korraldamist rahastati Eesti Teadusagentuuri projektist PRG318: „Ümberkorraldustele aluste loomine. Muutuste poliitilised ja majanduslikud argumendid Läänemere ruumis varauusajal“. Plaanis on välja anda ka Eesti varauusaja uurimise hetkeseisu kajastav kogumik, mis põhineb varauusaja päevade ettekannetel ja ümarlauaarutelul.

Madis Maasing

Loe samal teemal ka siit.