Neljapäeval, 10. novembril tähistas Tartu ülikooli arheoloogialabor 25 aasta pikkust tegutsemist Lossi 3 / Jakobi 2 hoonetekompleksis.
Labori algus on seotud arheoloogia tugiüksuse rajamisega Jaani kiriku kõrval oleva hruštšovka korterisse 1991. aastal: siis tehti selle imeväikeses köögis algust leidude konserveerimisega. Murrang toimus 1997. aastal, mil avanes võimalus asuda äsjavalminud Lossi 3 õppehoone keldrikorrusele. Oma praegusesse asukohta Jakobi 2–208 koliti aastal 2011, kui arheoloogia osakond sai uued ruumid filosoofiateaduskonna jaoks renoveeritud vana keemiahoone toomepoolses tiivas.
Aastate jooksul on ülikooli arheoloogialaborist saanud kaasaegne teaduskeskus, kus on olemas võimalused nii metallist kui ka orgaanilisest ainest leidude konserveerimiseks ja uurimiseks. Labori algusaegadest alates tegeleb metall-leidudega Andres Vindi. Ragnar Saage uurimisvaldkond on arheometallurgia ja ühtlasi juhatab ta labori tegemisi. Konservaator Kristel Kajak ja arheoloog Riina Rammo tegelevad orgaaniliste materjalide, eriti tekstiilide säilitamise ja uurimisega. Tihe koostöö toimub analüütilise keemia õppetooliga – muistse toitumise teemadega on seotud Ester Oras, Mari Tõrv ja Kristiina Johanson. Kallimat aparatuuri nõudvate uuringute puhul võimaldavad lahkesti oma seadmeid kasutada ka kolleegid geoloogia osakonnast.
Lisaks töötajatele kohtab suures arheoloogialaboris alati ka tudengeid, kes abistavad nii leidude konserveerimisel kui ka teevad lõputööde jaoks vajalikke uuringuid. Ligikaudu kord kuus külastavad laborit kooliõpilaste ja huviliste ekskursioonid.
Vivat, crescat, floreat!
Õnne, jätku ja jaksu edaspidiseks!
Olen töötanud Tartu Ülikoolis alates 1990. aastast – teaduri, vanem- ja juhtivteaduri ning ühtaegu arheoloogia kabineti juhatajana, praegu professori ametikohal. Esindan arheoloogia „pehmet“, humanitaarset poolt. Huvi pakuvad muinasaja lõppjärk, keskaeg ja varauusaeg, sh arheoloogia seosed usundiga (kalmistud, looduslikud pühapaigad), hilisema rahvakultuuri ja kirjalike allikatega, samuti 13.–18. sajandi üldisemad kultuuriprotsessid Eesti maaruumis, iseäranis Lõuna-Eestis. Eriti paelub Setomaa, kus kaua püsis keskajale omane maailmapilt – sealses traditsioonis võib leida arheoloogia poolt uuritava ajastu mõtte- ja tunnetusviisi kajastusi. Viimastel aastatel on arenenud koostöö geneetikutega keskaegse DNA uurimisel. Omaette uurimisvaldkond on Lõuna-Eesti muinaslinnuste vanus ja kasutuslugu. Oluliseks pean arheoloogia tugistruktuuride – kogude, arhiivi, erialaraamatukogu taastamist Tartu Ülikoolis, konserveerimislabori ja andmebaaside käivitamist ning arheoloogiaajakirja Tutulus asutamist ja toimetamist. Praegu juhin rühmagranti „Eesti 12.-14. sajandil: kohalik ühiskond, traditsioonid ja kultuur muutuste ajastul“ (PRG1931).