Ilmar Tammisto kaitseb doktoritööd „Aadel ja riigivõim Liivimaal 1634–1680“

2. mail kell 16.15 kaitseb Ilmar Tammisto doktoritööd „Aadel ja riigivõim Liivimaal 1634–1680“ („Nobility and state in Swedish Livland 1634–1680“). 

Juhendaja: 
kaasprofessor Enn Küng, Tartu Ülikool

Oponent: 
teadur dr Astrid Wendel-Hansen, Jena Ülikool (Saksamaa)

Kokkuvõte: 
Igaühel, kes on õppinud Eesti ajalugu, on vähemalt mingisugune ettekujutus nii baltisaksa aadlist kui ka ajast, mil tänapäevase Eesti territoorium kuulus Rootsi riigi koosseisu. Väljend „vana hea Rootsi aeg“ on enamikele  tuttav, isegi kui ei olda päris kindlad, et milles siis ikkagi see Rootsi aja headus seisnes. Samamoodi kangastub hõlpsasti kujutelm julmast ja ahnest mõisnikust, kes üksnes enda kitsaste erahuvide eest seisis. Seadsin enda doktoritöös eesmärgiks pakkuda täiendavaid tõlgendusi Rootsi riigivõimu ja baltisaksa aadli püüdlustele ja hoiakutele. Keskendusin Rootsi riigi koosseisu kuulunud Liivimaale (tänapäevase Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladel asunud haldusüksus) aastatel 1634—1680. Kõnealusel ajavahemikul kasvas Liivimaal märgatavalt kohaliku aadli mõjuvõim ning kujunes välja aadli hallatud institutsioonide võrgustik, mis moodustas mitmes mõttes paralleelse haldusstruktuuri riikliku oma kõrval. Soovisin töös muu hulgas teada saada, miks lasi Rootsi riigivõim sellisel olukorral tekkida ning mida üritasid Liivimaa aadlikud tugevnenud positsiooni abil saavutada. Jõudsin järeldusele, et kirjeldatud arenguid tõukas suuresti tagant vastastikuse kasu ootus. Rootsi riigivõim lootis Liivimaa aadlile järeleandmisi tehes hankida neilt vastutasuks täiendavaid ressursse ning kindlustada kohaliku aadli lojaalsus Rootsi riigi ees. Töös ilmnes, et peale maksude kogumise ja Liivimaa kaitsmise jagus riigivõimul vähe võimekust muude teemadega tegelemiseks. Olgugi et probleeme oli maal lokkava vägivalla, teede seisukorra, kohtute efektiivsuse ja palju muuga, näitasid riigivõimu esindajad üles vähest initsiatiivi nendega tegelemiseks. Siin astus mängu kohalik aadel, kes soovis vastutasuks ressursside loovutamise eest riigivõimu luba maad vaevanud probleeme lahendada. Selleks tehti riigivõimule ettepanekuid kõikvõimalike korralduste väljaandmiseks ning uute institutsioonide asutamiseks, kusjuures loodud ametikohad olid enamasti tasustamata. Kokkuvõtteks võib öelda, et kirjeldatud vastastikuse kasu ootus suuresti realiseerus – aadel üldjuhul nõustus riigivõimu nõudmistega ning sai vastutasuks kujundada kohalikku haldust neile sobivas suunas.