Jaak Kangilaskist. Õpilase kummardus
Augusti eelviimasel päeval saabus kurb teade kunstiajaloo emeriitprofessor Jaak Kangilaski (1939–2022) lahkumisest. Minu jaoks oli Kangilaski õpetaja ja julgen öelda, et sellisena ainuke. Kui ta ise on meenutanud, et leidis oma kutsumuse kunstiajaloos tänu sattumisele Voldemar Vaga loengusse, siis minu jaoks mängisid sama rolli tema enda loengud. Kangilaski juhendas kõiki mu kolme tasandi lõputööd, ta muretses mulle (telefonikõnega muuseumidirektorile) esimese töökoha ja lõpuks aitas sisse elada mitmete tema enda loetud õppeainete lugemisse. Veel tänagi on mõne mu õppeaine slaidiribad endiselt temalt päritud, kui ka aastate jooksul olen pea kõik kunstiteoste reproduktsioonid uuendanud. Lähedastega kõneldes olen mõistnud, et õpetaja olemasolu on privileeg, mida kõigil sugugi ei ole. Jaak Kangilaski mõõtu inimesi sünnib selleks kaugelt liiga harva.
Mälupilt 2000. aastate algusest: Lossi 3 õppehoone avar auditoorium. Kangilaski loengud meelitasid lisaks ajaloolastele ka teiste erialade üliõpilasi. Millegipärast mäletan uljast semiootikute seltskonda: Kadri Kõusaar, Janar Ala, Anti Saar, Indrek Grigor jt. Tookordse loengu teemaks oli 1960. aastate uusvasaklik mõtlemine lääne kultuuriruumis. Tema mälestused Pariisist, kus ta mõni aeg pärast tudengirahutusi viibis: vasakkaldal radikaalset kirjandust müütanud bukinistid ja revolutsiooni käigus langetatud puude värsked kännud. Ent isiklikud mälestused oli vaid ilmestav detail meie ette laotatud ajastu mõtteloo avaras lõimes. Selle loengu punctumiks oli 1960. aastate kultusfilosoofi ja Pariisi üliõpilaste iidoli Herbert Marcuse peateos „Ühedimensiooniline inimene“. Vihatud kapitalismi vastu võitlemise pearaskuse pidid töölistelt võtma üle vähemuste esindajad – mustanahalised, homoseksuaalid ja eelkõige üliõpilased! Ma ei usu, et meie hulgas leidunuks käredaid vasakpoolseid, ometi tekitas see idee noores inimeses kirgastumise, nii et minu meelest hõljusime loengu lõppedes õppehoone treppidest alla, kingatallad graniidist astmest 20 cm kõrgemal.
Kangilaski loengud olid alati elamuslikud. Ma ei tea, mis see on, mis muudab inimese karismaatiliseks? Kangilaski esinemiste puhul on meenutatud tema soliidset füüsilist kohalolekut, pisut nohust baritoni, kuid eelkõige piirituna näinud eruditsiooni ja võimet luua teadmiste pinnal mängleva vabadusega üldistusi, tuua keeruliste nähtuste tuuma otse peo peal kuulaja silme ette. Kangilaski kohta on öeldud „kuldsuu“. Tema käsitluses moodustas sotsiaalne ajalugu ja kultuurilised teooriad nauditava terviku, mis ei olnud mitte kuskil kaugel hermeetilises akadeemilises ruumis, vaid puudutas sedasama maailma, milles me elame. Asjad, millest olime ehk otsapidi kuulnud, asetusid nauditavalt loogilistesse seostesse. Praegusel ajal tuleb vägisi pähe võrdlus jalaväelastele panoraamset vaadet võimaldava drooniga. Ent Kangilaski ei jäänud kõrgustesse hõljuma, vaid kõige mastaapsemaid üldistusi ankurdasid värvikad detailid, sundimatud vaimukused, isiklikud tähelepanekud, soe huumor. Kõige keerulisemad kultuuriteooriad leidsid sõnastuse, mis pidi kohale jõudma ka kõige paksema koljuluuga õppurile. Kangilaski seletas näiteks, et esteetiline meel ei ole kunstnike ja esteetide elitaarne privileeg, vaid kuulub iga inimese juurde: ka liinitöötaja peab püksirihma värvi valima!
Teoreetilistes seminarides avaldas ta muljet mitte üksnes võimega kõiki teemasid haarata, vaid ka tolerantsusega. Muuseas, mis puutub lugemusse ja kursisolekusse, siis Sirje Helme märkis minu meelest veel alles hiljuti, et ükskõik, millise uue raamatuga ta Jaagu juurde läks, too oli seda juba lugenud. Kangilaski pidas enesestmõistetavaks, et nii nagu kunstiteooriad esindavad erinevaid maailmavaateid, kujundavad ka üliõpilased isikliku positsiooni. Mäletan, et kord ühes seminaris küsis Kangilaski minult, millist uurijapositsiooni ma oma ettekandega esindan. Kui vastasin, et esteedi oma ja Kangilaski sõnas, et jaa, see on täiesti võimalik viis asjadele lähenemiseks, siis olin igatahes kõrvust tõstetud. Kangilaskil olid teoreetilises valdkonnas omad lemmikud. Ta eelistas Jürgen Habermasi mõõdukat, konstruktiivset ja valgustuslikku lähenemist vasakradikaalse ajakirja October seltskonna käredusele ning võib-olla ka mõnede prantsuse poststrukturalistide läbipaistmatule elitaarsusele. Ometi suhtus ta viimastesse täie lugupidamisega ja pani korra ka minule südamele, et ma neisse tõsiselt suhtuksin, sest intellektuaalses mõttes on nad kõige kõrgemal tasemel. Isegi kui nende maailmavaade on meile vastik – viimast ta välja ei öelnud, kuid selle mõtlesin sinna juurde. Mitte et Kangilaski oleks häbenenud oma eelistusi väljendamast, näiteks asjaolu, et talle oli saksa kunsti dramaatilisest eneseväljendusest südamelähedasem prantsuse kunsti harmooniline, hedonistlik ja ratsionaalne tundelaad. Kummati ei surunud ta neid eelistusi isegi vihjamisi peale, kui üliõpilase huvid parasjagu teises suunas liikusid. Teadlaslik huvi teema ning heatahtlikkus üliõpilase või kolleegi suhtes pääsesid alati maksvusele.
Inimesi hämmastas Kangilaski mälu. Ta võis justkui mingilt sisemiselt riiulilt haarata ja esitada hariva ülavaate mõnest teemast, mida oli arvatavasti õppinud pool sajandit varem keskkoolis – näiteks spartalaste ühiskonnakorraldusest. Kangilaski oli tagasihoidlikkuse kehastus, kuid hilisematel aastatel võis ta siiski mainida, et nooruses oli tal tõepoolest olnud päris hea mälu. Kui olid Kangilaski erinevaid kursuseid piisavalt kuulanud, selgus muidugi, et oli lugusid, mida ta armastas korduvalt rääkida.
Kangilaski äratas minus aukartust. Kogu inimlikkuse kiuste õhkas temast minu jaoks suurmeest – kedagi, kes tuli meie juurde hõredast õhust, kus liiguvad nimed nagu Kaplinski, Lauristin, Ehin, Unt, Vahing, Rummo. Tema suhtumine üliõpilastesse ja noorematesse kolleegidesse oli hajameelne, ent soe. Tema hajameelsus oli üldse legendaarne. Olen kuulnud juhtumist, kus ta olles üliõpilase kevadel bakalaureusekraadile juhendanud, küsis sügisel kohvikuseltskonnas nüüd juba värsket magistranti kohates heatahtliku uudishimuga, millest ta ka oma bakalaureusetöö kirjutas. Räägitakse, et teinekord tuli tal alles loengu lõpus meelde, et oli kaasa võtnud ka slaidid kunstiteoste reprodega (see on muude erialade puhul mõistetavam kui kunstiajaloos). Minu õpingute ajal räägiti, et kaksiktornide purustamise päevil läks Kangilaskil meelest loengusse tulla, sest ta oli end unustanud teleekraanil lahtirulluvat traagikat jälgima.
Kui mõtlen Kangilaski suhtumisele minusse bakalaureusetudengi, magistrandi, doktorandi ja hiljem juba kolleegina kunstiajaloo osakonnas, siis ei oska ma välja tuua vahet. Minu jaoks oli tema poolt juhendatud olla lihtne. Ta suhtus üliõpilasesse kui täiskasvanud ja iseenda eest vastutavasse inimesse. Ma ei oska isegi öelda, kas ta oli nõudlik. Eelkõige oli ta inspireeriv, teeotsa kätte juhatav. Ma võisin tema ette viia oma toored mõtted ja naasta kohtumiselt värske selgusega. Kas ta oma juhendatud lõputöid ka leht lehelt läbi luges, seda ma ei tea ja see pole oluline. Ta andis suuna, juhatas mõtetele ning tekitas kindluse, et üliõpilase uurimus oli vajalik ja huvitav.
Rektor Mart Kalm sõnas EKA aulas toimunud ärasaatmisel, et kui Jaak Kangilaski loengutest saab aegamööda legend, siis tema tekstid jäävad edasi ka inimestele, kes teda kunagi ei tundnud. See on kahtlemata tõsi. Kangilaski ise pidas end kõnelejana tugevamaks kui kirjutajana. Kõnelemine tuli talle kergelt, kirjutamine kuidagi raskemalt. Ma tean, et talle käidi peale, et ta mälestusi kirjutaks, kuid mul endal on iseäranis kahju, et tal jäi teostamata plaan kirjutada ülevaatlik teos 20. sajandi kunstiteooriatest. Tean, et ei ole kunstiajaloolaste hulgas üksi mõttega, et Kangilaski lahkumisega jäime pöördumatult ilma unikaalsest erialasest teadmisest, milleni keegi meist ei pruugi küündida.
Nagu näha, on mul Kangilaskist kirjutades raske hoiduda pateetikast, ometi oli see talle endale inimesena võõras. Kangilaski ei hoolinud kuigivõrd konventsioonidest, meie igapäevast suhtlust saatvatest atavistlikest kummardustest, reveranssidest ja niksudest. Mäletan selgelt ühte viimast korda, kui temaga kunstiajaloo osakonna ruumides kõnelesin. Ma ei mäleta, millest me rääkisime, kuid nagu alati, oli ta justkui möödaminnes minusse valanud selgust ja rahu. Meeles on vestluse lõpp. Suhtlust päädinuks pidades pöördus Kangilaski lihtsalt ümber ja jäi talle tüüpilises käed ristis asendis ja langetatud päi seisma, ilmselgelt millegi üle mõtisklema.
Minule ja väga paljudele jäi Jaak Kangilaskist sügav ja soe mälestus, kunstiajaloolastele aga kaasa- ja edasimõtlemisele kutsuv rikkalik kirjalik pärand. See valmistab kurbusele vaatamata rõõmu. Jaak, meil oli sinuga au.
Tõnis Tatar
Loe ka 1. septembril avaldatud järelehüüet Jaak Kangilaskile.
