Medievistika õpetamise arendusprojekt
Kirjalik suhtluspädevus ajalooõppes
Nüüdisaegses ülikoolihariduses on erialaste teadmiste ja oskuste õpetamise kõrval üha tähtsamaks saanud õppuri ülekantavate pädevuste arendamine. Nimetatud põhimõte kajastub ka kõigi meie instituudi erialade õpiväljundites. Ajalooõppe läbinud üliõpilaselt eeldatakse mitte pelgalt orienteerumist ajaloo sündmustes, protsessides ja ideelistes suundades, vaid ka oskust erialaseid teadmiseid praktikas rakendada – iseseisvalt analüüsida ja interpreteerida fakte, sündmuseid ja historiograafilisi seisukohti, püstitada ja lahendada uurimisprobleeme, esitada ja argumenteerida oma seisukohti nii kõnes kui kirjas.
Kõigi loetletud pädevuste väljakujunemise eelduseks on oskus töötada iseseisevalt nii ajalookirjanduse kui originaalallikatega. Sellest tulenevalt on meie instituudis ajalootudengitele õpetatavate võtmepädevuste hulgas üheks kesksemaks oskus tekstidega ümber käia, s.o suutlikkus lugeda sisuliselt keerukaid ning paleograafiliselt või keeleliselt nõudlikke allika- ja teadustekste, neist aru saada, aga ka loetut terminoloogiliselt ja sisuliselt täpselt kõnes või kirjas edasi anda. Erialase metodoloogia ja oskussõnavara valdamine ja suutlikkus rakendada omandatut ajaloo uurimisel on hädavajalik eeldus uue teadusliku teadmise loomiseks ja esitamiseks. Võimekus luua ja kirjutada erialast teksti ei ole ju pelk teadustulemuste esitamise vorm, vaid ka viis, kuidas organiseerida mõtlemist ja tulemuseni jõudmist. Seega on erialase kirjaliku suhtluspädevuse saavutamine võtmetähtsusega etapiks professionaalseks ajaloolaseks või arheoloogiks kujunemisel.
Põhiraskus tulevastele ajaloolastele ning ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele vajalike baasoskuste õpetamisel ning teaduspõhiste hoiakute kujundamisel lasub meie instituudis suures osas ajaloo põhikursustel. See seab kõigile õppejõududele suure vastutuse õpetada üliõpilastele mitte üksnes erialateadmisi, vaid kujundada ka nende professionaalseid hoiakuid ning arendada õppurite üldpädevusi. Nende eesmärkide ellu viimine võib aga osutuda kõike muud kui lihtsaks. Tõsiasi, mida tuleb õppetööd nii bakalaureuse- kui magistriastmes planeerides ja läbi viies arvestada, on ajalooõppurite ebaühtlane varasem ettevalmistus. Täiendavaks väljakutseks on, kui õppeainetes osalevad ka teiste õppekavade üliõpilased, kelle ettevalmistus lähtub vastavate erialade nõuetest ja akadeemilise kirjutamise tavadest. Teatavasti ei ole ajaloo magistriõppesse astumise eelduseks bakalaureusekraad samalt või lähedaselt erialalt. Vastavalt on ka värskete magistrantide erialane ettevalmistus, professionaalsed hoiakud ning üldpädevused (eelkõige akadeemilise kirjutamise oskus) ebaühtlase tasemega. Olukord, kus auditooriumis on üliõpilasi, kel puuduvad teadmised valdkondlikest uurimis- ja kirjutamistraditsioonidest, paneb raskesse olukorda nii õppejõud kui üliõpilased. Võimatu on õpetada ühel viisil algajaid ja edasijõudnud; ka keskendumine tinglikule keskmisele tähendab, et ühed ei jõua järele, teistele korratakse aga juba ammu omandatud teadmiseid.
Foto: õppejõud Anti Selart ja Kerli Kraus ja tudengid
Üldpädevuste toetamine keskaja õpetamisel
Keskaja-teemaliste ainete õpetamisel on nende väljakutsete lahendamisel omandatud juba märkimisväärne kogemus. Õppeprotsessi kavandades on õppeainetes kombineeritud erialaspetsiifiliste teadmiste omandamisele suunatud õppemeetodeid üldpädevusi arendavate meetoditega, viimased aga valitud lähtuvalt aine eesmärkidest, püstitatud õpiväljunditest ja nende hindamise võimalustest. Seejuures on võimalusel kogu õppeprotsessi keskmes kirjaliku erialase suhtluspädevuse arendamine, mitmes õppeaines keskendutakse protsessikesksele erialaspetsiifilisele tekstiloomele. Loengutes antakse alusteadmised; loengute, iseseisvate lugemisülesannete seminaride ning kollokviumide koosmõjus kujundatakse oskus ja harjumus lugeda teadustekste ja neid ajalooteaduslikes meetoditest lähtudes tõlgendada. Rühmatöödena seminarides ja kollokviumides õpetatakse meetodeid ajalooallikate tõlgendamiseks ja kasutamiseks, kirjalike uurimisülesannete kaudu toimub valdkonnaomase kirjaoskuse õpetamine ja luuakse alus vastavate kirjalike suhtluspädevuste kujunemiseks. Viimaseid arendatakse rühmatöödena ja üliõpilaste individuaalse juhendamise teel. Kirjeldatud lähenemine toetab üliõpilaste individuaalset arengut ning võimaldab õppejõududel saada jooksvat ja järjepidevat tagasisidet iga õppuri edasijõudmisest nii aineteadmiste kui ülekantavate oskuste osas.
Medievistika õpetamise arendusprojekti eesmärgiks on ühtlustada ja juurutada protsessikeskse erialaspetsiifilise tekstiloome õpetamise praktikaid kõigis keskaja õppeainetes. Seejuures on põhifookus suure osalejate arvuga või kohustuslikel üld- ning erialaainetel. Õpetamise arendusprojekti raames koostatakse nendele õppeainetele juhendmaterjalid, mis võimaldavad üliõpilasel sõltumata varasemast ettevalmistusest omandada nii süvendatud ülevaate erialasest tekstiloomest kui ka oskuse erinevate ajaloo-alaste kirjalike tööde koostamiseks ja vormistamiseks. Seeläbi tagatakse kõikidele üliõpilastele võrdsed võimalused õpiväljundite saavutamiseks sõltumata nende peaerialast või varasemalt õpitud erialast. Kaugemaks eesmärgiks on aidata kõikidel üliõpilastel saavutada teadusliku tekstiloome üldpädevus, mis on ülekantav igale valdkonnale.
Seeläbi on kõigile üliõpilastele tagatud võimalus saavutada võrreldav tulemus, õppejõul aga märkimisväärselt lihtsam hinnata õpiväljundite saavutamise määra. Samade nõudmiste esitamine kirjalikele töödele erinevates õppeainetes aitab üliõpilasel saavutada harjumust, mille kujundamine akadeemiliseks erialaoskuseks on omakorda oluline osa õppeprotsessist. Üliõpilased ei ole passiivsed vastuvõtjad, keda lõpptulemusena hinnatakse, vaid vastastikuse tagasisidestamise kaudu osalevad nad arengus aktiivselt ning annavad omapoolse olulise panuse tulemuse saavutamisse. Samavõrd on tähtis, et õppejõud kasutavad eri ainete õpetamisel sarnaseid lähenemisviise ja esitavad ühesuguseid nõudmisi, mis kokkuvõttes viib omandatud teadmiste ja oskuste kinnistamiseni.
Projekti hindamisel tunnustati õppeprotsessi terviklikku kavandamist ning toodi esile õppejõudude teaduspõhist ning õppimiskeskset mõtteviisi. Kavas on seda lähenemist ning õppeaineteülest koostööd veelgi edasi arendada. Saavutatud tulemusi on võimalik vajalike kohanduste ja muudatustega edaspidi rakendada ka teistes õppeainetes, mille üheks õpiväljundiks on üliõpilaste kirjaliku suhtluspädevuse arendamine. Seetõttu on tegemist omal moel pilootprojektiga kogu instituudi õppetöö arendamisel.
Kerli Kraus ja Anti Selart
