Autor:
Nele Suurna

Suursaadik Tiit Matsulevitš peab ettekande Ukraina kohast Euroopas

Rahvusvahelise ajaloo seminarisarja kevadise hooaja juhatab sisse suursaadik Tiit Matsulevitš, kes peab 15. veebruaril kl 16.15 Jakobi 2 õppehoone ruumis 114 ettekande „Pikk tee sõtta. Ukraina kohamääratlus Euroopas“. Oodatud on rahvusvahelistest suhetest huvitatud üliõpilased, õppejõud ja teised.

1991. aastal tuli riiklik iseseisvus Ukrainale ootamatult. Riik jätkas toimimist Venemaa vasallina, ehkki majanduslikud ja hariduslikud eeldused iseseisva riigi ehitamiseks olid endiste „vennasrahvaste“ seas ühed parimatest. Oodatud uuendusliku siirderiigi asemel sai Ukrainast spekulatiivne äriprojekt, raskesti määratletava poliitilise identiteediga oligarhaat, kus poliitikute erahuvid olid tähtsamad kui rahvuslikud huvid. Tugevate institutsioonide ehitamine oli pärsitud. Poliitilise eliidi ja rahva vahel toimis vaikiv lepe, mille järgi oli eliidil võimalik karistamatult varastada, rahval aga vabadus maksud tasumata jätta. Korruptsioon Ukrainas kui maamärk Lääne jaoks ei ole sealsete probleemide põhjus, vaid riigi juhtimistavade paratamatu tulemus.

Identiteediprobleemid ilmnesid kiiresti ka välispoliitikas (Kutšma-aegne „paljuvektorilisus“), mis ei loonud usaldussuhet Läänega. Seal jätkati Ukraina vaatlemist läbi Moskva prillide. Ukraina julgeolekupoliitikat käsitati Venemaa huvide osana (Budapesti memorandum 1994). Ukraina ühiskond arenes aga kiiremini kui riik. 2004. aasta oranži revolutsiooni suurim saavutus oli kandejõulise kodanikuühiskonna sünd kogu Ukrainas. Ajalooareenile astus uus sugupõlv ukrainlasi, kelle jaoks ei olnud kuulekus Venemaale enesestmõistetav. 2013.–2014. aastastel sai sellest poliitiline jõud. Tegelik riigiehitamine (ingl state building) algas Ukrainas 2014. aastal, mil ukrainlastest oli kujunenud poliitiline natsioon. Venemaa jaoks tähendas selline areng olemuslikku, elulist ohtu: lammutaja ei tegutsenud enam eeskojas (nagu Eesti, Läti ja Leedu puhul), vaid suures saalis. Vene riigi ja rahva täiemahuline kallaletung Ukrainale ja tema rahvale 2022. aastal tähistas Euroopale „ajalootuse lõppu“.

Tiit Matsulevitš (snd 1958 Tallinnas) on Tartu Ülikooli vilistlane, kes on ülikoolis töötanud ajakirjanduse õppejõu, rektori avalikkussuhete nõuniku ja teabetalituse juhatajana. Eesti Vabariigi taastamise järel nimetati Matsulevitš suursaadikuks Saksamaal (1991–1996) ja hiljem Ukrainas (1996–1999). Aastail 1999–2001 oli ta suursaadik Venemaal, seejärel 2003–2007 Riigikogu liige. Alates 2014. aastast nõustab Matsulevitš Ukraina riiki strateegilise kommunikatsiooni vallas.

Rahvusvahelise ajaloo seminarisarja eesmärk on pakkuda ajaloolist vaatenurka nüüdisaja rahvusvahelise poliitika paremaks mõistmiseks. Veebruarikuu ettekannet saab kuulata vaid kohapeal ja veebiülekannet ei tehta.

Liitu ka ettekande Facebooki üritusega.

Seminarid 2024. aasta kevadsemestril (Jakobi 2–114)

7. märtsil kell 16.15 – Eero Medijainen „Paralleelide lõikumine? Ameerika, NSV Liit ja Balti riigid 1933–34“

28. märtsil kell 16.15 – Mart Kuldkepi raamatu „Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd“ esitlus

11. aprillil kell 16.15 – Elo Süldi seminar poliitilisest islamist

3. mail kell 14.15 – David Reynoldsi raamatu „Mirrors of Greatness: Churchill and the Leaders Who Shaped Him“ esitlus

16. mail kell 16.15 – Kristo Nurmis „Mõõk, meel ja mure: propaganda ideedest 20. sajandil Natsi-Saksamaa, Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide võrdluses“

Paris

Paris Pin-Yu Chen räägib globaalsest lähenemisest rassile ja eugeenikale sõdadevahelises Eestis

Kadri Voorand

Uueks Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks saab muusik Kadri Voorand

Doktorandid humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna talvekoolis 2024

Algab kandideerimine vastloodud humanitaarteaduste erialadidaktika doktoriõppe kohale