Eesti esiaja lugu sai viimaks kirja pandud ühte raamatusse. Nüüd tervikuna ilmunud 6-osalise suurteose "Eesti ajalugu" kogumaht on 2740 lehekülge. Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professorit Aivar Kriiskat ning arheoloogia professorit ja akadeemikut Valter Langi intervjueeris Postimehe ajakirjanik Teet Korsten.
Eelmise nädala lõpus ilmus poelettidele viie arheoloogi kirjutatud tellis «Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg», mis paneb soliidse punkti 6-osalisele, 2003. aastast valminud suurteosele «Eesti ajalugu». Kuidas juhtus, et esimene sai viimaseks, ja kas ajalugu on nüüd valmis ning saab otsa?
Aastatel 1935 kuni 1940 ilmus kolm köidet viieosalisena kavandatud koguteosest «Eesti ajalugu», mille peatoimetaja oli Hans Kruus. Eesti taasiseseisvumise järel tõusis uuesti päevakorda ulatuslik ja nõukogude ideoloogiast vaba Eesti ajalookäsitluse kirjutamine. Selle ilmumist kannustas 1999. aastal president Lennart Meri, kes soovitas välja anda juba ilmunud osad kommentaaridega ning lisaks kirjutada kolm köidet, mis käsitlevad aega 18. sajandist kuni 1991. aastani.
Peagi sai aga selgeks, et kordustrükk ei ole lahendus. Nii tegi näiteks Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor Aivar Kriiska toona arvestuse, et 1935. aastal kirjutatud kiviaja umbes kuuekümne lehekülje kommenteerimiseks/korrigeerimiseks on vaja vähemalt sama palju või isegi enam lehekülgi.
2003–2010 ilmusid köited IV, V ja VI, mille peatoimetaja oli Sulev Vahtre, ja 2012–2020 köited I, II, III, mille projektijuht oli Aivar Kriiska.
2003. aastal avaldati esimene uus osa – sealt, kus 1940. aastal pooleli jäädi –, «Eesti ajaloo» IV köide, mille eessõna esimeses lauses mõtestasid Sulev Vahtre ja Mati Laur lahti suure ajalookäsitluse vajaduse lihtsalt ja selgelt: «Vaba rahva üks õigusi ja kohustusi on tunda ja mõtestada oma ajalugu.»
«See kohustus on nüüd täidetud,» ütleb teose «Eesti esiaeg» autor Aivar Kriiska.
Nüüd tervikuna ilmunud suurteose kogumaht on 2740 lehekülge ja sel on kokku 34 teadlasest autorit.
Loe edasi Postimehest.