Erihoolekanne ENSV-s: müüdid ja tegelikkus
On levinud arvamus, et nõukogude ajal suunati erivajadustega inimesed linnadest välja, sest neid sooviti silma alt ära saada. Doktorandi uurimistöö paljastas, et nii see tegelikult ei olnud.
Tartu Ülikooli ajaloodoktorant Liisa Lail uurib oma doktoritöös erihoolekannet ENSV-s. Erihoolekanne on valdkond, kus hoolitsetakse inimeste eest, kellel on psühhiaatrilised erivajadused, näiteks vaimupuue või psüühikahäire.
See on üpris uurimata valdkond, sest viimati kirjutas Eesti psühhiaatria ajaloost psühhiaater Jüri Saarma 1977. aastal. Laili sõnul on aga väga oluline seda uurida, eelkõige kogemuste pärast: kui meil on teadmised sellest, kuidas mingis valdkonnas varem asju korraldati, siis saame nendele toetudes paremini tulevikku ja oma plaane korraldada. „Mulle meeldib ka mõte, et see, kuidas ühiskond hoolitseb oma kõige nõrgemate liikmete eest, räägib meile sellest ühiskonnast paljugi,“ lausus Lail.
Noores riigis nagu Eesti jäävad Laili sõnul mõned teemad paratamatult tagaplaanile – nii ka sotsiaalvaldkond. Samas on sotsiaalvaldkond, mille osa on ka erihoolekanne, väga suur ja oluline ning puudutab varem või hiljem iga inimest, olgu siis otseselt või kaudsemalt.
„Ehitada selles valdkonnas seinu, ilma et teaksime, milline on vundament, on ehk veidike liiga riskantne. Katse-eksitusmeetod ei sobi valdkondadesse, mis on otseselt seotud inimeste elukvaliteediga,“ sõnas ta.
Nõukogude Liidus valitsenud totalitaarse režiimi tõttu on levinud arvamus, et midagi head selles ajas ei olnud, ja kui midagi tehti, siis kindlasti halvasti. Lail sellega lõpuni ei nõustu. „Ma arvan, et sotsiaalhoolekandes ja meditsiinis oli tegelikult ikka head ka. Ei ole vaja midagi minema visata ainult selle pärast, et režiim, mis selle üles ehitas, on halb,“ arvab ta. Näiteks oli Laili meelest kiiduväärt see, et sotsiaalhoolekanne oli suuresti tasuta. Tema hinnangul ei peakski sel alal kehtima turumajanduse reeglid.
Kui esimesel omariikluse perioodil oli hoolekanne üsna sarnane praegusega, siis sovetiseerimise käigus muutus nii mõndagi. Erihoolekande puhul tähendas see, et varem kodus elanud inimesed paigutati erihooldekodudesse. Aeg-ajalt kuuleb lugusid, kuidas tol ajal saadeti erivajadustega inimesed kinnistesse asutustesse selleks, et nad ei oleks teiste silma all – sest mida ei ole näha, seda pole olemas. Lail sellega ei nõustu.
„Need asutused olid juba vabas Eestis olemas ja enamasti asusid linnavälistes asulates vanades mõisahoonetes,“ sõnas ta. Küll aga suurenes nõukogude ajal nende asutuste elanike arv. Laili sõnul oli selle põhjus asjaolu, et nõukogude ideoloogia järgi pidid kõik töövõimelised inimesed töötama – nii ei olnudki tööealistel võimalik oma lähedast kodus hooldada.
Ravimite jõudmine ENSV-sse
Veel uurib Lail oma töös seda, kuidas jõudsid psühhiaatrias kasutatavad ravimid Nõukogude Liitu. Läänemaailmas hakkas viiekümnendatel levima deinstitutsionaliseerimine, mis tähendab, et kinnistes asutustes ravitud inimesi lasti asutustest välja kogukondadesse. Selle peamine ajend oli psühhiaatrilise ravi arenemine ja antipsühhootikumide kasutuselevõtmine. 1950. aastal sünteesiti selline aine nagu kloropromasiin, mis käivitas suured muutused. „Ma teadsin enne uurima asumist, et need ravimid jõudsid ka meile, aga küsimus oli, millal,“ sõnas Lail.
Selgus, et kloropromasiini sisaldavad ravimid jõudsid Nõukogude Eestisse 1954. aastal ja 1956. aastaks oli kõikides toonastes hoolekandeasutustes vähemalt mõni patsient seda saanud. Küll aga ei olnud ravimi tarvitamine regulaarne, sest valitses ravimidefitsiit.
Ehkki need ravimid jõudsid Eestisse, ei kaasnenud sellega ulatuslikku inimeste asutustest välja lubamist. Lail asuski uurima, miks see nii oli. Nüüdseks on talle uurimistöö põhjal teada, et tegelikult toimus ka ENSV-s kõik seesama, mis tehti läbi läänemaailmas.
1965. aastaks oli Eestis deinstitutsionaliseerimine lõppenud ja kokkuvõttes võib seda nimetada ebaõnnestunuks – suuresti just ravimidefitsiidi tõttu. Kui inimene lahkus haiglast, ei antud talle ravimeid kaasa. Nii läks tema vaimne tervis, mis oli tänu ravimitele paranenud, jälle kehvemaks ning suure tõenäosusega sattus ta uuesti järelevalve alla.
„Mida rohkem ma seda teemat uurin, seda enam näen, et ravimite siia jõudmine ja nende kasutamine oli sarnane läänemaailmale. Ei olnud nii, et ühel pool müüri oli ühtmoodi, teisel pool teistmoodi. Peale selle tegid psühhiaatrid – nii lääne kui ka nõukogude omad – omavahel koostööd,“ rääkis Lail.
Ta usub, et tema uurimistööst saadud teadmised tulevad sotsiaalvaldkonnale kasuks. On ju viimased kümme aastat selles vallas ühelt poolt väga tugevalt rõhutud psüühiliste erivajadustega inimeste täielikule deinstitutsionaliseerimisele, unustades ära sellega kaasnevad probleemid, ent teiselt poolt on tooni andnud need, kes (tahtmatus) ignorantsuses soovivad elada vaid väliselt terves ühiskonnas.
Lähemalt kuula taskuhäälingust „Mis siis, kui...“.