Fred Puss – sugupuu-uurimisest perekonnanimedeni

Fred Puss on ajaloo ja arheoloogia instituudi doktorant, Eesti Isikuloo Keskuse asutaja ja juht, Eesti Keele Instituudi leksikograaf-nooremteadur, Eesti Genealoogia Seltsi auliige ja veel mitme seltsi liige. Fred Pussi tööpõld on lai. Eesti Isikuloo Keskuses tegeleb ta suguvõsa- ja eluloouuringutega. Koos teiste autoritega pälvis ta Eesti kohanimeraamatu koostamise eest 2016. aasta keeleteo auhinna. Oma doktoritöös keskendub ta perekonnanimedele („Eesti perekonnanimede kujunemine ja kihistused aastani 1940“). Lühiülevaadet Fred Pussi uurimisteemast saab vaadata ka Eesti Teaduste Akadeemia konkursi „Teadus 3 minutiga“ finaalgala videoklipist „Teekond Eesti perekonnanimedeni“. Lisaks igapäevatööle on ta ka telesaate „Sinu uus sugulane“ meeskonnas. Käesoleva aasta sügissemestril loeb ta ka uuesti kursust "Perekonnaloo uurimise alused" (HVAJ.02.008).

President Alar Karis ja Fred Puss Kadriorus presidendi sugupuust rääkimas 17. detsembril 2021 (foto: Vallo Kruuser)

Fred Puss vastab oma töö ja uurimisteemaga seotud küsimustele ja räägib sellest, kuidas on kulgenud tema enda sugupuu uuringud, millega ta alustas juba 13-aastaselt. Ta toob välja meeldejäävamad avastused: näiteks mida on ta avastanud enda ja Pirita kloostriga seoses ning mis üllatusi on pakkunud esivanema Bengtsohni päritolu. Samuti selgitab ta avalikustamisega seotud teemasid – mis küsimused ühe uurija töös esile võivad kerkida? Intervjuust ilmneb ka, millest sai alguse Fred Pussi huvi perekonnanimede vastu ja mis teda seejuures paelub.

Oma sugupuud hakkasite uurima juba 13-aastaselt. Kuidas erinesid teie toonased töövõtted praegustest?
Tollased uurimisvõimalused, rääkimata minu enda oskustest, ei anna muidugi praegustega võrrelda. Kuigi käisin arhiivis ja kasutasin kõiki kättesaadavaid perekonnaloo põhiallikaid (tollal veel originaale), ei osanud ma oma uurimises olla päris süsteemne ning ei kasutanud ära kogu kirjas olevat teavet näiteks ametite ja elukohavahetuste kohta. Väga palju tegin aga välitöid jalgrattal nii kalmistuid kui ka sadu peresid külastades. Tegu oli peaaegu arvutieelse ajastuga ning andmetöötlus toimus veel paberil.

Mis on olnud kõige meeldejäävam avastus sugupuu-uurimisel?
Alles möödunud aastal sain teada, et otse Pirita kloostri ees on minu 18. sajandil sündinud esiema hauakivi. Sama liiniga seoses oli huvitav avastada, et Pirita Selver paikneb minu kaugete esivanemate talu kohal. Olles pärit enamasti vabadike ja popside peredest, pole mul tihti palju kahest-kolmest põlvest kaugemate esivanemate haudu, sest neil polnud ostetud hauaplatsi ega uhket hauatähist. Samuti tähendab selline päritolu vähem vanu fotosid, vähem seoseid vanade talukohtadega, isegi vähem perepärimust, kuna töö otsimisel tuli rohkem ringi liikuda ning mälu kadus kergemini. Seda olulisemad on väiksemad killukesed, mida õnnestub leida. Õpilasena pidasin oma ühte Põhjasõja-aegset esivanemat Johann Bengtsohni rootslaseks, ülikooli ajal sain siiski aru, et tegu oli järvaka Juhan Pendi pojaga, kes anti mõisa poolt Rootsi sõjaväkke. Meeldejääv avastus võib olla seegi, kui leiad, et senine arvamus millestki uhkemast oli vale.

Mis on kõige põletavamad eetilised teemad, millega perekonnaajalugu uurides kokku tuleb puutuda?
Eks need on samad teemad, mis kogu 20. sajandi uurijatelgi: mida võib avalikustada. Seda mitte ainult juriidilisest, vaid ka eetilisest küljest. Inimeste valulävi on väga erinev. Mõnda ei häiri tema vanemagi kohta räägitav, teisele on valulik mõne esivanema sada või isegi kakssada aastat tagasi tehtud tegu. Mul on oma töös tulnud korduvalt endalt küsida, kas see, mida ma leidsin, peaks jõudma kliendini ehk kas ta tahab seda üldse teada. Kuigi perekonnaloolased on väga uudishimulik rahvas, võib mõni asi jääda parem sellele kujule, nagu ta on seni olnud (või pole sellest üldse teatud), kui et teada täit tõde, rääkimata selle avalikustamisest. Näiteks ühe kliendi vanaisa tappis julmalt oma ema ning kahtlesin, kas peaksin selle uurimusse kirja panema. Paljud otsivad oma teadmata isa või vanaisa, kuid mis suhted tema ja lapse ema vahel olid, me ei pruugi kunagi teada saada. Kõik minevikus toimunu pole ju lähtunud alati headest kavatsusest. Kui meil tõenäoliselt kümnekonna aasta pärast on võimalik rekonstrueerida kõikide inimeste geneetilised sugulussuhted otseses mees- ja naisliinis (ilma nimedeta), võivad need huvipakkuvatele vastustele lisaks tekitada ka mitmeid küsimusi selle kohta, mida me seni teadnud oleme ja kas me oleme valmis seda teadmist muutma. Teisalt on tõdenud riigikohuski 2003. aastal Eesti Isikuloo Keskuse kaebuse arutamisel Tartu maavalitsuse vastu, et „isiku huvi oma päritolu, esivanemate, sugulaste ning hõimlaste kindlakstegemiseks on sotsiaalselt põhistatud huvi, mis on kooskõlas ühiskonnas levinud arusaamade ja väärtushinnangutega“. Sellele peaks lisama ka oma päritolu psühholoogilise mõju isiksusele.

Mis teid perekonnanimede osas kõige rohkem paelub?
Eesti perekonnanimede puhul paelub mind nende unikaalsus. See tuleneb esiteks meie keelest kui teiseks ka nimepanekul kasutatud fantaasiast. Tõsi, kummalisi nimesid leidub igal maal (nt Shakespeare 'odaväristaja'), kuid Eesti väiksuse kohta on meil neid väga palju. Ka kõige tavalisema nime lugu sisaldab minu jaoks üllatust, mida on põnev avastada. Seda uurides tekib mul hasart, kas ma leian otsitava võimalikult kiiresti ja mõnikord, kas leian selle üldse. Meie perekonnanimed on muutunud rohkem, kui me adume ning harjunud oleme. Stabiilsuse saavutasid nad alles 80 aastat tagasi. Paljud eksiarvamused vajaksid rahvale veelgi enam lahti seletamist: näiteks saksakeelne nimi = saksa päritolu, Karrod ja Karud on eri suguvõsad, nimed eestistati kellegi sunnil või millegi varjamiseks jne.

Igast sugupuu-uurijast ei saa nimeteadlast, kuidas teil see kujunes?
Perekonnalugu on nimedest lahutamatu ning huvi perekonnanimede ajaloo vastu on väga paljudel perekonnaloo uurijatel. Nimede uurimise vastu tekkis mul huvi minu juhendaja, emeriitprofessor Aadu Musta koostatud perekonnanimede paneku (1995) ja eestistamise (1999) andmebaasidest, mida ma peaaegu nende algusest saadik siiani täiendan ja parandan. Tegu on väga suure andmestikuga ja sageli polegi ühte ja ainust õiget vastust, mis on mingi nime n-ö algkuju, samuti on välja tulnud uusi algallikaid, rääkimata seni teadaolnute kättesaadavuse hõlpsusest. Teine huvitekitaja oli Peeter Pälli loengukursus onomastikast (1995). Kui algul tegelesin nimede uurimisega omaette ja mitteakadeemiliselt, siis 2009. aastast teen koostööd teiste nimeteadlastega, esialgu „Eesti kohanimeraamatu“ koostamisel ning nüüd „Eesti perekonnanimeraamatu“ koostaja ja toimetajana. Just selle seltskonnaga liitumine ajendas mind astuma sel teemal ka doktoriõppesse.