Kui Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi töötaja Jaana Ratas märtsis oma Läti tuttavate kaudu esmakordselt varjevõrkude tegemisest kuulis, ei osanud ta ilmselt arvata, et tema ja moekunstnik Anu Lensmenti loodud kodanikualgatusest kujuneb ettearvamatu pikkusega ettevõtmine, mis võtab peaaegu kogu nende töö-, puhke- ja perega veedetava aja.
Avalik Facebooki-grupp AITAN KAITSTA loodi 18. märtsil kahe hakkaja naise poolt sooviga aidata Ukrainas sõdivaid sõdureid Eestis tehtud maskeerimisvõrkudega. Selliste kaitsevõrkude tegemise ajalugu sai alguse I maailmasõja ajal, mil uut tüüpi relvastuse ja sõjapidamisviiside tõttu hakati neid usinalt valmistama. Maskeerimisvõrkude tegemine hoogustus 2014. aastal, mil Venemaa tungis Krimmi ja Donbassi. Kui siis valmistati neid peamiselt Ukraina töökate naiste poolt, siis praegu tehakse käsitöö-varjevõrke juba mitmetes Ida-Euroopa riikides, lisaks Eestile veel näiteks Ukrainas, Poolas, Lätis ja Valgevenes.
AITAN KAITSTA on võtnud nüüdseks suured mõõtmed ja on tekkinud üle-eestiline võrgustik. Kui veel kaks aastat tagasi, pandeemia alguses ja maskipuuduses, tekkis ühtäkki korraga palju üksikisikust ettevõtjaid ja ettevõtteid, kes maske tootsid, siis nüüd tundub, et sama „hullus“ on maad võtnud varjevõrkude punumisega. Oluline vahe on aga selles, et varjevõrkude tegemine ei too tegijale sisse sentigi (pigem vastupidi), kuid tekitab rahulolutunde vabatahtlikust tegevusest, mida toetab teadmine, et vajadus võrkude järele on Ukrainas praegu ülisuur. Kui märtsi keskel oli Facebooki grupis kasutajaid u 400 kandis, siis täna, rohkem kui kuu aega hiljem, on grupi liikmete arv kasvanud enam kui neljakordseks ning neid lisandub aina juurde. Varjevõrke saab teha 26. aprilli seisuga 24 Eestimaa paigas ning suuremates linnades on punumiskohti juba rohkem kui üks.
Mõte varjevõrke teha sündis vajadusest. Praegu teeme neid Ukrainale, kuid ka Eesti Kaitseliit on võrkudest huvitatud. Kamuflaažvõrke toodetakse loomulikult ka tööstuslikult. Militaarmaailmas omavad nad vaatamata selles valdkonnas kiiresti arenevale tipptehnoloogiale sõjalises olukorras väga väärtuslikku kaitsefunktsiooni. Eesti riikliku ja erasektori militaarekspertidelt saadud tagasiside põhjal on teada, et varjevõrkude tegijate tööd hinnatakse kõrgelt ja ukraina kaitsjad eelistavad käsitsi tehtud varjevõrke paksudele, läbipaistmatutele tööstuslikele võrkudele eelkõige oma loomulikuma looduskeskkonda hajumise tõttu. Ukrainas on vajadus võrkude järele väga suur ja iga meie tehtud võrk võib sõjas omada inimelu hinda. Nüüdseks on nende jätkuvast vajadusest teada antud ka otseallikatest ning meediapildiski on neid palju näha.
Käsitsi tehtud varjevõrkude mõte pole militaar- või tsiviilobjekti läbipaistmatu vaibana katta, vaid lõhkuda selle selgelt eristuvat, iseloomulikku kontuuri. Varjevõrk peab peitma objekti tegelikke mõõtmeid ja funktsiooni – isegi sellisel tasemel, et snaiper ei leiaks varjevõrguga kaetud objekti ümbritsevast keskkonnast üles. Varjevõrkude tegemine on lihtne, kuid hea võrgu tegemine nõuab aega, kannatlikkust ja seda tuleb teha kindlate juhiste järgi! Oleme jõudnud tasemeni, kus kangaste sobivust tuleb lisaks inimsilmale ja kanga raskuse hindamisele hinnata ka läbi taskulambi valgusvihu või välguga tehtud foto.
Varjevõrke tehakse erinevas suuruses, kuid optimaalne mõõt on 3 x 6 m, tanki katab 6 x 9 m võrk. N-ö peastaabis, Tallinnas, kust Eestis tehtud võrgud MTÜ Slava Ukraini kiirabibussidega Ukraina sõjakolletesse on saadetud, käib nende arvestus ruutmeetrites, mitte asutuste, rühmituste, käsitööliitude, klubide, seltside, sõpruskondade, sünnipäevaliste (sünnipäevadel on tehtud nii mõnedki eeskujulikud võrgud) või üksikisikute järgi, kes kui palju on teinud. Aprilli keskpaiga seisuga on Eestist Ukrainasse saadetud üle tuhande ruutmeetri varjevõrke.
Tartu Ülikooli Jakobi 2 õppehoone 0-korruse väike rakuke peab arvestust siin valminud võrkude osas. Talgutega alustati 3. aprillil ja need on toimunud regulaarselt ühel aprillikuu nädalavahetuse päeval. Jakobi maja neljal talgupäeval on osalenud kuni 50 inimest. Neist suur osa on seotud Tartu Ülikooliga – töötajad, tudengid ja nende sõbrad või sugulased. Enamik osalejatest on olnud eestlased, aga meil on käinud ribastamas ja punumas ka ukrainlaseid, soomlane ja venelane. Kui töö iseloomu arvestades võiks oletada, et kõik nobenäpud on olnud naised, siis tegelikult saab talgutel osalenud mehi ja noormehi kokku lugeda lausa kahe käe sõrmedel. Nädalavahetuse talgute korras on valminud neli võrku, millest kolm ehk kokku 104 m2 on nüüdseks ka Ukrainasse kaitsepositsioonidele saadetud. Raamidel ootavad nobedaid kangaribastajaid ja võrgupunujaid aga juba järgmised võrgud.
Ilus ilm, kevadised pakilised aiatööd, vabaõhuüritused ja soov pere ning sõpradega aega veeta on need peamised ahvatlused, mis talgutega üha enam ja enam konkureerivad. Sestap plaanime mai teisel nädalavahetusel ühte suuremat väliüritust, mis loodetavasti ka linnarahvast võrke punuma meelitab.
Kuna tegemist on läbiproovitud ja tõestust leidnud teraapilise tegevusega, siis vaimse tervise hoidmise ühe variandina pakume ülikooliperele, eriti meie oma maja töötajatele ja tudengitele, võimalust tööpäevadel varjevõrkude tegemisse panustada kangaid ribastades või neid võrkudesse punudes Jakobi 2 õppehoone 0-korruse ruumides. Kui sul tekivad äkki ootamatud vabad minutid, tahad kolleegiga aega veeta või mõtteid korrastada, tule varjevõrku punuma! Sõida liftiga keldrikorrusele, tutvu väljaprinditud juhendiga või kutsu juhendaja ning lase kätel käia. Sinu enda töö lendab peale seda palju kiiremini!
Tartu Ülikoolis on varjevõrkude tegemise kohti teisigi. Avalikult on end reklaaminud ka ülikooli teine rakuke OMICUMI aatriumis (Riia 23c), kus saab samuti tööpäevadel varjevõrke punumas käia, juhendajaga (Signe Värv) kella 14–17. Samuti on üks võrk punumiseks üles seatud TÜ rahvusvahelise koostöö ja protokolli osakonna ruumides.
Jakobi 2 talguid veavad TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia osakonna kaks töötajat: tekstiilikunstniku haridustaustaga Kristel Kajak ning käsitööd hindav Kristiina Johanson.
Varjevõrkude talgutega seonduv teave edastatakse huvilistele edaspidi spetsiaalse meililisti kaudu. Huvi korral saab liitumissoovist teada anda kirjutades humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kommunikatsiooni- ja turundusjuhile Sander Mändojale: sander.mandoja@ut.ee.
Kristel Kajak ja Kristiina Johanson
